Hurmav Koiksoni Liisi ja "Ettepoole" - tarbimiseks vaid üleni.

Taas on mu teele sattunud Liisi Koikson, kes kuidagi alati annab välja albumeid siis kui minu enda elus on muutuste ajad. "Väikese Järve" ajal ootasin last. Nüüd "Ettepoole" ja uus töökoht. Aga sellest ei tahtnud ma siin rääkida. Rääkida tahtsin sellest albumist. Ideaalsus on peaaegu saavutatud. Minu maitse suhtes. Ehk on tõesti Liisi enda lugu kuidagi "punnitatud". Või on kontrast liialt suur. Muusika eraldi on hea. Sõnad on head. Kihte on palju. Aga minu jaoks on vastuolu, aga võib-olla on see taotuslik.

Ilmselt on Liisi Koikson üks väheseid Eesti lauljaid, kes suudaksid anda oma häälega peaaegu et kõik kogu loost. Ja see kõik muu lisab viimast lihvi. Minu selleaastane jazzi-hullus ilmselt jõudis alles nüüd kohale. Tavaliselt on mul sügiseti aega süveneda ja tagasi vaadata. Sel aastal ehk jõuab jõululaupäeval natuke tagasi vaadata.

"Ettepoole" algabki nimilooga. Ja peale esimest lugu, pole mõtet hinnanguid anda. See on alles algus. Omamoodi algus. Ma ei oskagi öelda mis selle kauni kompoti ühiseks nimetajaks võiks olla. Mittebeebiroosa ilu ja armsus. Hea võtab midagi sellelt esimeselt loolt ja teisalt annab järgmisele. "Hea" peegeldab ehk nõksu seda aega, mis on mõjutanud Liisit nooruses. Muusika. Ja kui noormees mind tantsuõhtul selle looga tantsule kutsuks. Tantsiks küll. Coldplay, U2. Aga kuidagi imelik, et naiste poole pealt poleks mingit võrdkuju tuua maailmast. Naistega seoses läheb tavaliselt seksiks kätte. Isegi kui tema laulab otseselt seksist, siis see ei tundu selline odav panemine, vaid õrnuste ja vaimsuse keeles õrnutsemine ja kirglik öö, mis ei tohiks mitte kunagi lõppeda.

Tahan olla siin kui otsid mind. Üksinda. Ja kui tuled, mis on selle hind. Mulle ütle sa. Tee nii pikk on ees. Kui keegi kõrvale  tuleks nüüd ja veel võtaks kätte minu käe. Ja siis ma...

Minu absoluutne lemmik sellelt albumilt on "Mäng" selles on nii palju. Tekstist kuni muusika lõpuni. Olen ammu seda eesti muusikas oodanud. Ma olen nii rahul et see tuli. Ma ilmselt paneks praegu aja seisma. Ja siis hõljuks. Armumisseisund ja pisarad. Tervik. Kui oleks link, siis paneksin selle siia.

Kujundus on peen, stiilne ning minu jaoks vajalik informatsioon maitsekal kujul sees.

Selles albumis on romantikat, vallatust, armastust, pettumust, igatsust, üksindust. Ja LOOTUST. Õnnelikku lootust. Ma igal juhul soovitan soovitada seda albumit kuulata, hankida ja nautida. Iga inimese elus on hetki, mil nautida seda ilu ja rahu ja energiat. Kasvõi armsama jalgu masseerides või ....

Stuart Hamm näitas kuidas üks mees peaks käsitlema naist

22. oktoobril võlus vähemalt saalitäie inimesi Suart Hamm - tõeline bassistist täht. Kogu kontserti nautisin iga oma keha karvaga ning oleks tahtnud veelgi. Väga kihvt oli jälgida kuidas ta mõttest puudutada mõnd keelt tekkis juba fantastiline heli. Ta kasutas kogu oma keha ja kõiki 10 sõrme kogu aeg. See oli lihtsalt hämmastav ning ma üldse ei imesta, miks ta on korduvalt valitud maailma parimaks basskitarristiks.

Sellega kaasnes muhe huumor ning humoorikas rahu. Ma pole tõeliselt pikka aega saanud sellist kontsertelamust. Romantilisus, hingelisus ning hea fiiling. Stu silmnähtavalt nautis seda kontserdi andmist ning ta andis tõsiselt palju.

Enne Stuart Hammi astusid lavale ka meie oma poisid Eestist - Toomas Vanem & Limited Edition. See oli samuti nõnda nauditav ning kirev. Minu keha ei suutnud vastu võtta kõike seda mida pakuti. Kohe kui taas võimalus neidki kuulata, haaran sellest.

Samuti tuli esitusele nö koos ettekantud lood. Toomas Vanem jättis tundus olevat täpselt selline mees, kes läheb tõsliselt lahti peale esimest lugu.




Aga super!

Arcade Fire "Äärelinna" kodune šokolaaditort

Sellises bändis tahaksin ma mängida. Või olla või mida iganes. See energia  mis sealt tuleb. See muusikakõla ning kreisisus mulle väga meeldib. Kogu selle albumi "Suburbs" konseptsioon võlub mind. Kõik see kuidas me elame oma noorust läbi. Kuidas me oleme see, mida me kogeme noorena. Korraga lõbus ja korraga kurb. Korraga väsinud ja korraga energiast tulvil. Kõik nagu oli siis...  äärelinnas - maakohas : kusiganes peale nooblite tsiviliseeritud inimeste keskel.
Kogu album paneb mind ennastki tagasi vaatama ja mõtlema ehk ka hetkel noortega tegeledes, sellele segadusele mis võib olla minu sees, kui minust saab inimene isisksuse ning karismaga.

Mulle väga meeldib kuidas see album suudab panna mõtlema sellele, et on olemas rikaste ja kuulsate kõrval täiesti tavalised inimesed. Kellel pole küll raha ja kuulsust, kuid neil on mõtted ja siirus elu vastu. Võimalused on piiratumad, kui nendel kes elavad kesklinnas moodsat elu.

Seda albumit saab vaid tarbida terviklikult.

 EE arvustusest loetud sõnad: "Arcade Fire’i jaoks pole rokkmuusika elu ja surma küsimus, maailmavaade ega maailmavalu." - Nii ongi.

Kui ma võrdlen eelmiste Arcade Fire albumitega seda, siis mulle meeldib see kõige enam. Selles on veelgi rohkem sisulist (noore inimese jaoks - eelmised ehk liialt laiehaardelised probleemid ja küsimused) ja energeetilist poolt. Asi on muutunud kuidagi täiuslikumaks.

Esile tõstaksin võibolla lugu "Month of May", mis oma rocknrolli võtmega üllatas väga. Tänapäeva variant rokist ja rollist Arcade Fire võtmega. Väga kihvt! Ja sellele kohe järgneb bluusiväljund "Wasted Hours", mis oleks kui teekonnakirjeldus. Muusika ajalugu.

Kurblik.
Energiline.
Masohhistlik.
Lapselik.
Naiselik.
Igatsev.
Naljatlev.

Mida rohkem neid KUULATA, seda parem tundub. Kui kuulata neid ja kuulata veel, siis tundub tõesti et tegemist on parima bändiga maa peal, vähemalt antud hetkes. Erinevatest lugudest kumab välja just see, et iga bändi liige on andnud midagi asendamatut. Kõik see kokku on kui šokolaaditort.

Sia "Colour the Small One" - romantikaminutid

Twilight saaga soundtracki kaudu  (Sia - My love) jõudsin ma ka austraalia lauljanna Sia-ni. Mulle väga meeldib tema jõuline kähisev hääl ning lähenemine muusikale. Austraalia Norah Jones ja Tori Amos. Sihtgrupp muusikas on neil suhteliselt sama. Samas on nad kõik väga eristatavad.

Sia muusika sobib romantilistesse ja järelemõtlemist vajavatesse hetkedesse. "Colour the Small One" on ilmselgelt minu selle sügise ja suve lemmik õhtumuusika. Minu lemmikuks sai sellelt albumilt "Breath me". Mis on ka loomulik - tänu sellele loole saigi Sia tuntuks nii siin kui sealpool ookeani. Antud lugu on ka  olnud paljude filmide- ja seriaalide soundtrackidel. Ka teisi lugusid on kasutatud samal viisil.

"Breath me" on minu arust väga sügamlik ja sügav lugu. Toob täielikult sialikkuse esile. Antud albumit kuulates vahest tekib tunne nagu oleks seda juba varem kuulnud, kuid siis tuleb mingi kiiks sisse, mis teebki selle huvitavaks ning nauditavaks. Kui näituseks tuua laulu " Sweet Potato", siis oleks nagu tunne, et läheks aeg tagasi ja kuuleks korraga Nelly Furtadot ja siis mõnda tüdrukutebändi milleeniumi kandist. Kuid siis tuleb sisse midagi, mis muudab selle hoopis paremaks ja hinnalisemaks. Raske kirjeldada...

Teine lugu mis mulle väga meeldib sellelt albumilt on "Don't bring me down" - hääle erilisus tuleb kohe nii hästi esile.


Romantikaminutiteks sobib täielikult, kui Norah Jonesist saab küllalt.

Täiesti kreisi (") Crystal Castles(" )

Crystal Castles'i uut albumit võrdleksin Vaiko Epliku viimase albumiga. See müra, mis tekib muusikast ja siis püüad aru saada, et mis toimub???
Laiemalt tuntud "Celestica" on kõige selgem ja romantilisem.
"Doe Deer" - SEE on haaardkooor. Tahaks sattuda sellisesse seltskonda hea tuju ja piisava ajaga. Lihtsalt naerataks. Tekkis idee, et oma sünnipäeva võiks teha mitmes väikeses ruumis ja muusika oleks niii vali.Õhtul mingist kellast ei tohi teinteisega mitte midagi rääkida. Lubatud on juua, tantsida ja kehakeeles suhelda - laulda võib ka. Ehk teen ära ka! Crystal Castles on süüdi.

See muusika on minu jaoks puhas elektrooniliselt tehtud rokk, kui nii saaks vaid nimetada. Sest ta on kohati liiga raske, et olla klubimuusika. Noise ja eksperimentaal ütlevad paberid. Alice Glass on fantastilise häälega nagu inglike keset karmi maailma ja püüab püüda teiste tähelepanu.

Seda plaati kuulates kiiluvad sõnad kinni ja lihtsalt aeg jääb seisma.
Mulle väga meeldib.

Ozzy Osbourne "Scream" - vanakooli küte mõnusas küpsuses

Aasta tagasi ei öelnud Ozzy mulle üldse mitte midagi. Umbes pool aastat tagasi soovitas sõber mul kuulata paari albumit - "Ozzmosis" ja "The Ultimate Sin". Kuulasin. Kuulasin ka veel teisigi. Kuulama õpetas hoopiski Ozzy kaverite album "Under Cover" ja sealt läks kõik edasi. Nüüd on need sõbra soovitatud albumid pidevalt käeulatuses ning nautimiseks. Aga nüüd selle uue "kisa" juurde.

Esimene lugu juba üllatas. "Let it die" tundus algul sellise kommertsi jaoks olevat toodetud, kuid mida rohkem seda laulu kuulasin, seda rohkem üllatusi sealt tuli- tuleb.

Time waits for no one
Everything must change
Stop running to the future
Start living today
("Time")

Siiani on jäänud kaheks parimaks looks: "Life won't wait" ja "Diggin' me down". Viimasega on mul siian probleem, sest see meenutab mulle nii kõvasti Dream Theateri lugu "As i am". Aga see ei tähenda et mulle ei meeldiks. Väga meeldib. Plussiks on ilmselt see teemamuutus, mis meenutab mulle mingit vanakoolivärki.

Kuulates seda albumit jäin mingil hetkel mõtlema, et praegu kohe tahaks olla kontserdil suures massis ja lihtsalt lasta ihukarvadel püsti tõusta ja külmajudinatel üle selja joosta, sest seda tunnet see tekitaks.


Kunagi varem ei sallinud absoluutselt Ozzy häält, tema muusika tundus mulle närviline ning sõnum nõme. Rääkimata siis mainest. Aga tundmaõppides saab ka muusikat armastama hakata. "Scream" on ehk liiga raske ja keeruline, kui varasemalt Ozzyt kuulanud pole. Aga vahest teebki lihtsamaks tema vanaisalik elutarkuste jagamine ja filosoofia. Seda oleme harjunud kuulama. Vahest olid tõesti tema noorema aja pilvesolekud liialt sügav ja raskestimõistetav ilma taustata.

Ja endiselt ma mõtlen, kust on tulnud selle albumi energia....sest see on niiiiiiiiiiii hea! (Loodan et ainult noored bändimehed pole selle taga...)

Metsatöll ja Relicseed @ Baltijas Saule

Paar nädalat tagasi laupäevasel päeval otsustasime sõita Riiga ja nautida Inglisaarel Metsatöllu kontserti, mida sel kalendriaastal polegi kuulnud. Ehk siis polnud varasemalt kuulnud uue albumi lugusid live-esituses.
Oi kui mõnus õhtu ja kui kõva küte.
TUnne sellel kontserdil oli mõnus juba seetõttu et tundus nagu asi oleks olnud täiesti privaatkontsert ning kohal olid tõesti inimesed, kes nende muusikat tõsiselt austavad. Riiga olid ka ära eksinud (enamus muidugi oligi planeeritult sõitnud sinna) umbes 15 eestlast ning kõik nendest oskasid kaasa laulda ja elada kogu olemisele. Fiiling oli hea.

Metsatöll muidugi on samahea kui varem või isegi parem. Juba selle tõttu peab Rabarock tagasi tulema. Metsatöllu kontsert seal on ikka täielik elamus ja võrreldav täiesti mõne maailmatuntud artisti esinemisega. (Metsatöll tegelikult juba vaikselt on ka samasse klassi kuuluv). Olen nende "Äio" albumist täielikult lummatud. Nii siiras ja nii võimas kui üks mees peakski olema. See filosoofia ja jõud.
Lugu "Roju" oli mõeldud naistele. Huvitaval kombel alati eelnevalt albumilt seda lugu kuuldes, tundsin justkui et oleksi mõeldud see lugu ühele naisele vabanduseks kõigi tõeliste meeste poolt.

Muidugi kõlasid antud konserdil ka vanad ja head "Saarema vägilane" ja "Ussisõnad"( no see on alati kõike hüpnotiseerivam lugu, kui juba esitusele võetakse - live parim).
Kunagi ei pea pettuma Metsatöllus. JEE!

Aga enne Metsatöllu esines üks noorte meeste grupp, mis oli tõsiselt hea. Ma ei saanud küll aru millest nad laulsid, kuid see oli hea, mida nad tegid. Noor Metallica. Lihtsalt nii hea live. Neid võiks kutsuda kunagi täitsa külla Eestisse.
Nende lugusid on võimalik kuulata:http://www.draugiem.lv/relicseed
(Miks läti talendiotsijad ei ole veel neid leidnud?)
Või nende myspace: http://www.myspace.com/relicseed
Trummar oli noor ja VÄGA hea. Nende live läks iga looga paremaks.


Kahe sõnaga metalselt karastav!