Kasabian “West Ryder Pauper Lunatic Asylum”

Alustaks mitte algusest. 

"Fast fuse" on tõeliselt Tarantino pulpfictionlik (ehk tuletab meelde, et tahaks ka nii friik olla)  ja tekitab sellise tunde, et ma kohe hakkan ühe jala peal hüppama ning minusse tuleb sellist energiat, et ma tahaks oma kõige pöörasema sõbrannaga õlut jooma hakata. Kõige pöörasemaga just sellepärast, et ta oleks ainus kes suudaks seda asja sama friikilt kuulata ja nautida. 

Selline hetkeline rahulik paus on  "Take aim". Selline varajane tund noortäiskasvanute peol, kus on juba õhus "teise päeva" huumorit ja väsimust, et endiselt on olla väga chill ja hea... Paned vaikselt oma mälupildikesi kokku ning mõtled, et pidin ma siis nii pöörane olema?! 

"Thick as thieves" :

....Walking circles with the human race
And all the little people
They want to be free
But I can’t get there
Coz I got you holding me back...

"West ryder silver bullet" on minu jaoks ikkagi liigagi pulpfictionlik - seega mõnus. Ma armastan muusikat, mis lubavad mul olla mina, selleks et nautida. Olgugi ma siis natuke friik või imelik. Ega mulle meeldikski olla normaalne ja hall nagu mass.

"Secret Alphabetsi" mõnus plärisev bassisound. Lähme sõidame musta vihmasesse linna. Seal läheme väiksesse pubisse ja oleme kõigi eest peidus! Miks mitte eks? Ja sinu käte vahel. Ja ma olen kuri, et seda nädalavahetust niimoodi vines ei veetnud. Sest mulle meeldib vines olla. TÄiesti vines ja õnnelik ja rahus.

Ja lauluga "Fire" tuli ikka selline tõeline ülikoolihullus peale. Õigemini üliõpilaselu peod ja lollused. Tahtmine neid taas teha ja meelde tuletada, et ma olen ikkagi üks pöörane inimene. 

Ja kui album lõppeb lauluga "Happiness" olen ma emotsioonidest nii pungil, et tahan armuda. Ja sii veel armuda. Olla õnnelik. Ja olla kaisus ja kõige armsam naine maailmas. KUigi igapäevaselt ei olegi meeles naeratada nende asjade peale, mis tegelikult hästi on. Kust võtavad inimesed selle, mis paneb neid naeratama? Või on nad kõik sellised nagu minagi oma lähedaste keskel: kui suhtled tuttavatega naeratad ja näitad end õnnelikuna; omade keskel aga kuri ja morn. Miks ei või ma naeratada neile kes tegelikult hoolivad?

Mulle meeldib selle plaadi internatsionaalsus, masinlikkus (paneb mõtlema, kui masinlikult me iga päev käitume), kohati jõuline ja energiline lähenemine, teisel hetkel jällegi õnnetu olemine, kitarride teistmoodi kõla ning süntide kasutamine, erinevate maade muusika kasutamine jne jne. Muusika, mis tekitab iseenesest tunde nagu vaataks filmi. Nagu oleks see mingi filmi soundtrackiks kirjutatud - erinevad lood läbi albumi. 

Ma olen vaimustuses!

Ja soovitan seda kuulata neil, kes armastavad vahelduseks hulluks minna.

Where did all love gone - Kasabian