Eile õhtul käisime Analysisega Viljandis rokiklubis Puhas Kuld. Õhtut alustasid poisid ansamblist PindOrav (mitte TeravOras) - neid ma kahjuks ei näinudki, sest kui kluppi sisenesin, poisid juba lõpetasid. Nad olid teinud 5 lugu. Ning nende eeskujudeks pidavat olema Dream Theater. See oleks võinud täitsa huvitav olla.
Kui ma läksin teadmisega, et Analysis soojendab Dramamamat ning Dramamama teeb oma videoesitluse, kuid oli hoopis vastupidi ja erinevusega, et keegi oma videot ei esitlenud. Aga Dramamama on minu arvates väga mitte-eestlaslik bänd. Ma tahaks neid näha siis kui ma olen kusagil festivalil ning rahvas rokiks täie rauaga. Nende lugu "Dance" on minu jaoks väga hüpnotiseeriv. Ning selle koha pealt tahaks ära mainida ka filmi Woodstocki vallutamine (seda filmi soovitan kõigile, kellele meeldib filmi ajal ahhetada ja võib-olla isegi karjatada), mille soundtracki peale oleks see lugu ideaalne olnud. Mikk Tammepõld on tõesti läinud päris huvitavat teed pidi, kui nüüd võrrelda Brides in Blooms'iga - Dramamama on tunduvalt temalikum. Kuigi võib leida, ka neid vägagi sarnaseid jooni. Mikk Tammepõllu koha pealt veel sedagi, et tal vokaal meeldib mulle ning artistina ta kuidagi paelub. Tema stiil on küll neiudele silma vaadata, naeratada ja tekitada natuke ebamugavat tunnet, aga ehk ongi see tema võlu. Ahha, ja neil tuleb debüütalbum välja 16.okt 2009. Ootan huviga. Õhtu jooksul oli ka üks väga huvitav rock'n'roll lugu, mida ma soovitaksin oma onule. See oli lihtsalt ülikõva. Ja kitarrist, OMG, on täiesti pöörane kutt. Kitarrist oli täisartist lihtsalt kitarrikäeshoidmisest, lihtsalt talle sobis see, ning ta nagu läks põlema kui kitarri kätte võttis. Saalist vaadates sa juba näed, et õige asi on kätte antud. Mitte et ta esineks sellega, vaid tekib keemia, mida saab igaüks tunda. Oma ihukarvadega. Ühesõnaga väga nauditav ja kui ma ei peaks 3.okt minema tuttava juubelile, siis ma läheks neid Tartusse PlinkPlonki vaatama!
Ja siis õhtu lõpetas Analysis, seekord kuidagi kummalise energiaga. Nad kõik olid täis rokkimistahet. Ja mul on nii kahju, et nendele kuttidele sageli satub nö vale publik või vale publiku staadium. Aga kohalolijad olid rahul. Seekordne energia kuidagi toitis, kuigi vokaalil hääl ära ning kohati oli lausa valus näha, kui valus tal oli. Eks oli ka mõningaid teisigi live-esinemisele iseloomulike häireid, aga need niivõrd ei häirinud vaid pani mõtlema, et mis oleks siis kui kõik oleks ühel päeval väga täpselt paigas. Ouuuuuuuujeeee!
Ja ka wc-s kuulsin kahte meest rääkimas omavahel Analysisest ja päris positiivses võtmes - rokk ei olegi surnud!
Klubi ise oli selline võimalikult-odavalt-teeme-rokiklubi koht. Selles ei ole mitte midagi halba iseenesest, sest sellesse kohta täpselt sobis see ning põhiline on ikkagi idee, et midagigi oleks. Kuidagi romantilise mulje jättis. Kõik see punane ja miljöö ja lõhn. Samas piisavalt dramaatiline, et teha kasvõi rokkkontserte.
Dramamama - Dance
