Sunday, May 24, 2009

No-Big-Silence "Starstealer"


Käes on siis NBS-i uus album "Starstealer",mille ma R2-st võitsin. Ma olen väga positiivselt üllatunud. Juba raadiost kuulates tundusid nad minulikumaks muutunud olevat, aga et nad nii head on? Väga mõnus. Väga industriaal mulle ei meeldi. Aga õige, et nad taas metali poole oma suuna on võtnud.

Sobib unelauluks ning samuti jooksmismuusikaks. TÕsiselt. Kõik tunded on täiesti kooskõlas sellega. VÄga kuulamapanev ja kaasahaarav. Metalli maitse tuleb suhu ja tunne, et tahaks rokkida kontidesse. VÕtaks õlle ja kohe läheks hüppaks kusagil lava ees. Samas kodus lapsega mängides on ka heaks taustamuusikaks. 

Isegi minu pisike plika kuulas selle albumi minuga mitu korda läbi ja tahtis mussida - talle üldiselt lood esimestel kordadel ei meeldi.

Hea põhjus taas Rabarocki oodata. Soovitan kõigile, kellele vähegi meeldib natuke raskem muusika ning kitarride käristamine. Ma oma südames justkui ootasin sellist kütet ja süsti. Selle aasta üks parimaid tulemisi, minu arvates - siiani. 

Seda albumit peab lihtsalt tervikuna kuulama. See on lihtsalt nii hea. Ma olen vaimustuses.
Parim lugu on vist siiani Kiss the Beast.




Limp Bizkit Saku Suurhallis.


Eile käisin siis Saku Suurhallis vaatamas minu pubekaaegset lemmikut "Limp Bizkitit". Ei pidanud pettuma. Muidugi mulle meeldis see, et täpselt alustati peale ja ei pidanud soojendusbändi ka vaatama. Kohe sai asuda kogu täiega peategelaste vaatamise juurde. 

Muidugi mängiti ära sellised head vanad lood, mis on läbi aegade parimad olnud. Ja ega minagi sellesmõttes külmaks ei jäänud. Sõnad ja käigud peas - ega siis muud polegi, kui hääl ära karjuda ja hüpata. 

Kuna ma olen siiski rohkem rokisõber ning minu jaoks pole nn. räppkultuur väga tuttav, siis ehk mõne koha peal oli olla võõras. Aga ikkagi. ROkk on see mis ühendab igas mõttes. Ja nautisin muidugi ka veel seda, et kohale olid tulnud need, kes neid armastavad või vähemalt lugu peavad - õhkkond oli väga mõnus ja hea. Keegi polnud ka selleks kellaajaks end väga kooma joonud ning kõik oli meeldiv. Vähemalt minu jaoks.

Tore, et Wes tagasi on ja ehk Marilyn Mansoniga koostöö midagi ka andis (homme peaks siis ilmuma Marilyn Mansoni uus album).  VÕib-olla mind häiris siiski see, et Dj tegevus segas pillimängu nautimist - aga selle bändi juurde käibki DJ. 

"Depending on you is done, giving to you is done
No more eating, no sleeping, no living, it's all just more giving to you and I'm done"


"....it's limp bizkit fuckin' up your town!!!! "


Friday, May 22, 2009

"Üks Võru rock läbi kolme bassi"


Täna toimus   Heiki Kelp'i 50. juubelikontsert. Seega esinesid erinevad artistid alates minu sünnieelsest ajast kuni tänapäevani kolme bassi võtmes - neid ühendab üks perekond ja üks pill ja üks rokk ja Võru.
Esinesid Eleegia, Hetero, Hamoh, Analysis ja Rahe.


Aga muidu võib öelda, et nii mitmel korral tuli kananahk ihule, et jah. Alguses kui Eleegia alustas "Stairway to Heaven-iga" oli hea tunne kõhus olenemata sellest,et nad olid kuidagi kanged. Aga ilmselt on aeg ka oma aja teinud ja iga mees ei tegele enam bändivärgiga niipalju. Mõnusad rokilood läbi aegade. 

HETERO  on legendaarseim neist praegu ning täna taas tabasin end mõttelt, et miks mina ei elanud sel ajal kui eesti muusika oli rokk ja kui tehti selliseid asju nagu kaheksakümnendatel tehti. Pepel küll on hääl natuke roostes, aga see on ka mõistetav.

Hamoh oli minu jaoks väga suur üllatus. Nagu tõsiselt. Nad võiks mõelda täiesti uuesti kokkutulemisele. No mina oleksin väga sihtgrupp. Meie oma Limp Bizkit või midagi sellist. Ma polnud neist midagi eriti varem kuulnud, kui et ainult nime. Lihtsalt energiat meestel on ja no see huumor - no lihtsalt minulik. Muusikaliselt muidugi annab Henno Kelp'i pillimängimisoskus  palju juurde ning varem ma polnudki märganud seda, et ta tegelikult oskab väga hästi olla artist. Eks bändis bassimees polegi loodud peaesinejaks, aga siiski - seda võiks rohkem olla. 

Analysis esitles oma uut lugu. Instrumentaallugu Analysis või siis Analsüüsis. Väga kõva. Tõsiselt. Piisavalt erinevad osad ent miski ühine, mis kõike koos hoiab. Minu arvates metallicalik, aga mitte liiga. Tahaks seda uuesti kuulata. Sest poisid olid ikkagi krambis ja tõsised pillimehed DT "As i am" oli võimas ent selle loo puhul jäi heli kuidagi eriti nõrgaks. Kohati polnud kuulda. Ma juba hommikul tundsin, et nad teevad täna selle loo- tegidki. Uskumatu. 
Ja siis muidugi "Eestlane", mida tehti koos segakoor "Hilaroga". Eestlane = ihukarvad püsti. Nii hea tunne on olla eestlane. 

Rahe. Absoluutselt head. Ja ootan albumit. "Lend"(Kõik on nii...) on lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiii hea lugu. Neid olen kuulnud ka juba raadiost. Jeeee... Midagi ei oska öelda. Ihukarvad tõusevad püsti.
Ja "Kaelkirjak" on nii armas. Nagu Analysise "Mõmmigi". 

Mulle meeldis, et terve õhtu oli tehtud läbi bassi "silmade", sest sageli peetakse basskitarri, üheks mõttetuks instrumendiks ansamblis. Mulle meeldis, et õhtul lasti olla bassistidel  ükskordki teenitult keskmes. Sest tegelikult ilma nendeta poleks midagi. Arusaamad kindlasti paljud muutusid. Üldse pani mõtlema ansambli kui terviku peale. Kõigi nende osade peale. 

Negatiivsest - heli oli pigem kehvemapoolsem kui  hea. Oleks tahtnud valjemini ja osasid pille polnud aeg-ajalt üldse kuulda. Ma istusin täiesti keskel ning ma ei usu, et see minu kohast tingitud oli. 

TÄNUD hea rokikontserdi eest ja ajaloo tutvustamise eest! Mu vanemad küll rokkisid Hetero saatel Kubija metsade vahel, kuid mind polnud siis olemaski ja kui ma sündisin keelati nad Eests ära. Aga ju on mind siis käesolevasse aega vaja, et ma saaksin ise oma lastele edasi anda rokiarmastuse ja üldse muusikaarmastuse. 
Ja ma usun, et basskitarri tõttu on minu elu viimasel ajal pea peale keeratud, aga ilmselt on ka seda vaja. Ja hea sõbra olen ma juba praeguseks tänu bassile leidnud.  Ja ma loodan, et 10 aasta pärast ma saan juba öelda, et basskitarr on muutnud  ka minu elu! Positiivselt.
 Igasse ellu on vaja rütmi ja tummisust - seega igasse päeva natuke basskitarri. Pange tähele seda muusikas ja oma elus!

HOmme juba Limp Bizkitit kuulama.