Hurmav Koiksoni Liisi ja "Ettepoole" - tarbimiseks vaid üleni.

Taas on mu teele sattunud Liisi Koikson, kes kuidagi alati annab välja albumeid siis kui minu enda elus on muutuste ajad. "Väikese Järve" ajal ootasin last. Nüüd "Ettepoole" ja uus töökoht. Aga sellest ei tahtnud ma siin rääkida. Rääkida tahtsin sellest albumist. Ideaalsus on peaaegu saavutatud. Minu maitse suhtes. Ehk on tõesti Liisi enda lugu kuidagi "punnitatud". Või on kontrast liialt suur. Muusika eraldi on hea. Sõnad on head. Kihte on palju. Aga minu jaoks on vastuolu, aga võib-olla on see taotuslik.

Ilmselt on Liisi Koikson üks väheseid Eesti lauljaid, kes suudaksid anda oma häälega peaaegu et kõik kogu loost. Ja see kõik muu lisab viimast lihvi. Minu selleaastane jazzi-hullus ilmselt jõudis alles nüüd kohale. Tavaliselt on mul sügiseti aega süveneda ja tagasi vaadata. Sel aastal ehk jõuab jõululaupäeval natuke tagasi vaadata.

"Ettepoole" algabki nimilooga. Ja peale esimest lugu, pole mõtet hinnanguid anda. See on alles algus. Omamoodi algus. Ma ei oskagi öelda mis selle kauni kompoti ühiseks nimetajaks võiks olla. Mittebeebiroosa ilu ja armsus. Hea võtab midagi sellelt esimeselt loolt ja teisalt annab järgmisele. "Hea" peegeldab ehk nõksu seda aega, mis on mõjutanud Liisit nooruses. Muusika. Ja kui noormees mind tantsuõhtul selle looga tantsule kutsuks. Tantsiks küll. Coldplay, U2. Aga kuidagi imelik, et naiste poole pealt poleks mingit võrdkuju tuua maailmast. Naistega seoses läheb tavaliselt seksiks kätte. Isegi kui tema laulab otseselt seksist, siis see ei tundu selline odav panemine, vaid õrnuste ja vaimsuse keeles õrnutsemine ja kirglik öö, mis ei tohiks mitte kunagi lõppeda.

Tahan olla siin kui otsid mind. Üksinda. Ja kui tuled, mis on selle hind. Mulle ütle sa. Tee nii pikk on ees. Kui keegi kõrvale  tuleks nüüd ja veel võtaks kätte minu käe. Ja siis ma...

Minu absoluutne lemmik sellelt albumilt on "Mäng" selles on nii palju. Tekstist kuni muusika lõpuni. Olen ammu seda eesti muusikas oodanud. Ma olen nii rahul et see tuli. Ma ilmselt paneks praegu aja seisma. Ja siis hõljuks. Armumisseisund ja pisarad. Tervik. Kui oleks link, siis paneksin selle siia.

Kujundus on peen, stiilne ning minu jaoks vajalik informatsioon maitsekal kujul sees.

Selles albumis on romantikat, vallatust, armastust, pettumust, igatsust, üksindust. Ja LOOTUST. Õnnelikku lootust. Ma igal juhul soovitan soovitada seda albumit kuulata, hankida ja nautida. Iga inimese elus on hetki, mil nautida seda ilu ja rahu ja energiat. Kasvõi armsama jalgu masseerides või ....

Stuart Hamm näitas kuidas üks mees peaks käsitlema naist

22. oktoobril võlus vähemalt saalitäie inimesi Suart Hamm - tõeline bassistist täht. Kogu kontserti nautisin iga oma keha karvaga ning oleks tahtnud veelgi. Väga kihvt oli jälgida kuidas ta mõttest puudutada mõnd keelt tekkis juba fantastiline heli. Ta kasutas kogu oma keha ja kõiki 10 sõrme kogu aeg. See oli lihtsalt hämmastav ning ma üldse ei imesta, miks ta on korduvalt valitud maailma parimaks basskitarristiks.

Sellega kaasnes muhe huumor ning humoorikas rahu. Ma pole tõeliselt pikka aega saanud sellist kontsertelamust. Romantilisus, hingelisus ning hea fiiling. Stu silmnähtavalt nautis seda kontserdi andmist ning ta andis tõsiselt palju.

Enne Stuart Hammi astusid lavale ka meie oma poisid Eestist - Toomas Vanem & Limited Edition. See oli samuti nõnda nauditav ning kirev. Minu keha ei suutnud vastu võtta kõike seda mida pakuti. Kohe kui taas võimalus neidki kuulata, haaran sellest.

Samuti tuli esitusele nö koos ettekantud lood. Toomas Vanem jättis tundus olevat täpselt selline mees, kes läheb tõsliselt lahti peale esimest lugu.




Aga super!

Arcade Fire "Äärelinna" kodune šokolaaditort

Sellises bändis tahaksin ma mängida. Või olla või mida iganes. See energia  mis sealt tuleb. See muusikakõla ning kreisisus mulle väga meeldib. Kogu selle albumi "Suburbs" konseptsioon võlub mind. Kõik see kuidas me elame oma noorust läbi. Kuidas me oleme see, mida me kogeme noorena. Korraga lõbus ja korraga kurb. Korraga väsinud ja korraga energiast tulvil. Kõik nagu oli siis...  äärelinnas - maakohas : kusiganes peale nooblite tsiviliseeritud inimeste keskel.
Kogu album paneb mind ennastki tagasi vaatama ja mõtlema ehk ka hetkel noortega tegeledes, sellele segadusele mis võib olla minu sees, kui minust saab inimene isisksuse ning karismaga.

Mulle väga meeldib kuidas see album suudab panna mõtlema sellele, et on olemas rikaste ja kuulsate kõrval täiesti tavalised inimesed. Kellel pole küll raha ja kuulsust, kuid neil on mõtted ja siirus elu vastu. Võimalused on piiratumad, kui nendel kes elavad kesklinnas moodsat elu.

Seda albumit saab vaid tarbida terviklikult.

 EE arvustusest loetud sõnad: "Arcade Fire’i jaoks pole rokkmuusika elu ja surma küsimus, maailmavaade ega maailmavalu." - Nii ongi.

Kui ma võrdlen eelmiste Arcade Fire albumitega seda, siis mulle meeldib see kõige enam. Selles on veelgi rohkem sisulist (noore inimese jaoks - eelmised ehk liialt laiehaardelised probleemid ja küsimused) ja energeetilist poolt. Asi on muutunud kuidagi täiuslikumaks.

Esile tõstaksin võibolla lugu "Month of May", mis oma rocknrolli võtmega üllatas väga. Tänapäeva variant rokist ja rollist Arcade Fire võtmega. Väga kihvt! Ja sellele kohe järgneb bluusiväljund "Wasted Hours", mis oleks kui teekonnakirjeldus. Muusika ajalugu.

Kurblik.
Energiline.
Masohhistlik.
Lapselik.
Naiselik.
Igatsev.
Naljatlev.

Mida rohkem neid KUULATA, seda parem tundub. Kui kuulata neid ja kuulata veel, siis tundub tõesti et tegemist on parima bändiga maa peal, vähemalt antud hetkes. Erinevatest lugudest kumab välja just see, et iga bändi liige on andnud midagi asendamatut. Kõik see kokku on kui šokolaaditort.

Sia "Colour the Small One" - romantikaminutid

Twilight saaga soundtracki kaudu  (Sia - My love) jõudsin ma ka austraalia lauljanna Sia-ni. Mulle väga meeldib tema jõuline kähisev hääl ning lähenemine muusikale. Austraalia Norah Jones ja Tori Amos. Sihtgrupp muusikas on neil suhteliselt sama. Samas on nad kõik väga eristatavad.

Sia muusika sobib romantilistesse ja järelemõtlemist vajavatesse hetkedesse. "Colour the Small One" on ilmselgelt minu selle sügise ja suve lemmik õhtumuusika. Minu lemmikuks sai sellelt albumilt "Breath me". Mis on ka loomulik - tänu sellele loole saigi Sia tuntuks nii siin kui sealpool ookeani. Antud lugu on ka  olnud paljude filmide- ja seriaalide soundtrackidel. Ka teisi lugusid on kasutatud samal viisil.

"Breath me" on minu arust väga sügamlik ja sügav lugu. Toob täielikult sialikkuse esile. Antud albumit kuulates vahest tekib tunne nagu oleks seda juba varem kuulnud, kuid siis tuleb mingi kiiks sisse, mis teebki selle huvitavaks ning nauditavaks. Kui näituseks tuua laulu " Sweet Potato", siis oleks nagu tunne, et läheks aeg tagasi ja kuuleks korraga Nelly Furtadot ja siis mõnda tüdrukutebändi milleeniumi kandist. Kuid siis tuleb sisse midagi, mis muudab selle hoopis paremaks ja hinnalisemaks. Raske kirjeldada...

Teine lugu mis mulle väga meeldib sellelt albumilt on "Don't bring me down" - hääle erilisus tuleb kohe nii hästi esile.


Romantikaminutiteks sobib täielikult, kui Norah Jonesist saab küllalt.

Täiesti kreisi (") Crystal Castles(" )

Crystal Castles'i uut albumit võrdleksin Vaiko Epliku viimase albumiga. See müra, mis tekib muusikast ja siis püüad aru saada, et mis toimub???
Laiemalt tuntud "Celestica" on kõige selgem ja romantilisem.
"Doe Deer" - SEE on haaardkooor. Tahaks sattuda sellisesse seltskonda hea tuju ja piisava ajaga. Lihtsalt naerataks. Tekkis idee, et oma sünnipäeva võiks teha mitmes väikeses ruumis ja muusika oleks niii vali.Õhtul mingist kellast ei tohi teinteisega mitte midagi rääkida. Lubatud on juua, tantsida ja kehakeeles suhelda - laulda võib ka. Ehk teen ära ka! Crystal Castles on süüdi.

See muusika on minu jaoks puhas elektrooniliselt tehtud rokk, kui nii saaks vaid nimetada. Sest ta on kohati liiga raske, et olla klubimuusika. Noise ja eksperimentaal ütlevad paberid. Alice Glass on fantastilise häälega nagu inglike keset karmi maailma ja püüab püüda teiste tähelepanu.

Seda plaati kuulates kiiluvad sõnad kinni ja lihtsalt aeg jääb seisma.
Mulle väga meeldib.

Ozzy Osbourne "Scream" - vanakooli küte mõnusas küpsuses

Aasta tagasi ei öelnud Ozzy mulle üldse mitte midagi. Umbes pool aastat tagasi soovitas sõber mul kuulata paari albumit - "Ozzmosis" ja "The Ultimate Sin". Kuulasin. Kuulasin ka veel teisigi. Kuulama õpetas hoopiski Ozzy kaverite album "Under Cover" ja sealt läks kõik edasi. Nüüd on need sõbra soovitatud albumid pidevalt käeulatuses ning nautimiseks. Aga nüüd selle uue "kisa" juurde.

Esimene lugu juba üllatas. "Let it die" tundus algul sellise kommertsi jaoks olevat toodetud, kuid mida rohkem seda laulu kuulasin, seda rohkem üllatusi sealt tuli- tuleb.

Time waits for no one
Everything must change
Stop running to the future
Start living today
("Time")

Siiani on jäänud kaheks parimaks looks: "Life won't wait" ja "Diggin' me down". Viimasega on mul siian probleem, sest see meenutab mulle nii kõvasti Dream Theateri lugu "As i am". Aga see ei tähenda et mulle ei meeldiks. Väga meeldib. Plussiks on ilmselt see teemamuutus, mis meenutab mulle mingit vanakoolivärki.

Kuulates seda albumit jäin mingil hetkel mõtlema, et praegu kohe tahaks olla kontserdil suures massis ja lihtsalt lasta ihukarvadel püsti tõusta ja külmajudinatel üle selja joosta, sest seda tunnet see tekitaks.


Kunagi varem ei sallinud absoluutselt Ozzy häält, tema muusika tundus mulle närviline ning sõnum nõme. Rääkimata siis mainest. Aga tundmaõppides saab ka muusikat armastama hakata. "Scream" on ehk liiga raske ja keeruline, kui varasemalt Ozzyt kuulanud pole. Aga vahest teebki lihtsamaks tema vanaisalik elutarkuste jagamine ja filosoofia. Seda oleme harjunud kuulama. Vahest olid tõesti tema noorema aja pilvesolekud liialt sügav ja raskestimõistetav ilma taustata.

Ja endiselt ma mõtlen, kust on tulnud selle albumi energia....sest see on niiiiiiiiiiii hea! (Loodan et ainult noored bändimehed pole selle taga...)

Metsatöll ja Relicseed @ Baltijas Saule

Paar nädalat tagasi laupäevasel päeval otsustasime sõita Riiga ja nautida Inglisaarel Metsatöllu kontserti, mida sel kalendriaastal polegi kuulnud. Ehk siis polnud varasemalt kuulnud uue albumi lugusid live-esituses.
Oi kui mõnus õhtu ja kui kõva küte.
TUnne sellel kontserdil oli mõnus juba seetõttu et tundus nagu asi oleks olnud täiesti privaatkontsert ning kohal olid tõesti inimesed, kes nende muusikat tõsiselt austavad. Riiga olid ka ära eksinud (enamus muidugi oligi planeeritult sõitnud sinna) umbes 15 eestlast ning kõik nendest oskasid kaasa laulda ja elada kogu olemisele. Fiiling oli hea.

Metsatöll muidugi on samahea kui varem või isegi parem. Juba selle tõttu peab Rabarock tagasi tulema. Metsatöllu kontsert seal on ikka täielik elamus ja võrreldav täiesti mõne maailmatuntud artisti esinemisega. (Metsatöll tegelikult juba vaikselt on ka samasse klassi kuuluv). Olen nende "Äio" albumist täielikult lummatud. Nii siiras ja nii võimas kui üks mees peakski olema. See filosoofia ja jõud.
Lugu "Roju" oli mõeldud naistele. Huvitaval kombel alati eelnevalt albumilt seda lugu kuuldes, tundsin justkui et oleksi mõeldud see lugu ühele naisele vabanduseks kõigi tõeliste meeste poolt.

Muidugi kõlasid antud konserdil ka vanad ja head "Saarema vägilane" ja "Ussisõnad"( no see on alati kõike hüpnotiseerivam lugu, kui juba esitusele võetakse - live parim).
Kunagi ei pea pettuma Metsatöllus. JEE!

Aga enne Metsatöllu esines üks noorte meeste grupp, mis oli tõsiselt hea. Ma ei saanud küll aru millest nad laulsid, kuid see oli hea, mida nad tegid. Noor Metallica. Lihtsalt nii hea live. Neid võiks kutsuda kunagi täitsa külla Eestisse.
Nende lugusid on võimalik kuulata:http://www.draugiem.lv/relicseed
(Miks läti talendiotsijad ei ole veel neid leidnud?)
Või nende myspace: http://www.myspace.com/relicseed
Trummar oli noor ja VÄGA hea. Nende live läks iga looga paremaks.


Kahe sõnaga metalselt karastav!

Võru Rock Tamula järvel

Eelmisel reedel jagati emotsioone Tamula järve kaldal Võru rokihuvilistele inimestele. Kütet jagasid "Ott, Hunt ja JäneNene", "Episode Lost", "Paha Polly", "Rahe", "Analysis" ning "Apex11".
Meeldejäävamad olid ehk uued tulijad - Episode Lost kohta nende FB lehelt. Nad tõesti on hetkel Võru kõige vihasemate meeste punt ning Gothenburg Metal / Metalcore stiili viljelevat. Nende esimene live oli täitsa ok. Mõne kohal ehk lõi välja, et veidi toores, aga see on ju alles nende algus. Hetkel paistab täitsa energiat neis olevat ning mina siiralt loodan, et saan neid üsna peagi kuulma. Võrust oligi selline bänd puudu.

Paha Polly kindlasti kõige parem live Võrus ning Ott ja Hunt tegid samuti oma töö ära.

"Selline" RAHE meeldib mulle kõige enam ning minu suutsid nad isegi vette meelitada. Kõige paremad lood kõige paremas esituses. Ma ikka ootan kuna ülejäänud Eesti nad avastab.

Analysis tõi oma fännideni ka muuseas 4 uut lugu, mida nad esmaesitlesid publikule. Esimene neist tundus kuidagi nii nende varasemate lugude moodi - energialt meenutas Lepingut saatanaga- ning kõige meeldejäävam oli kitarrisoolo loo teiselt poolelt. Kõige rohkem esimese laksuna meeldis viimasena uutest lugudest esitusele tulnud lugu. Samuti kõlas nende esimene ballaad. Tahaks uuesti kuulda..., et midagi kommenteerida. Muidugi rokkisid nad üle pika aja eriti hästi ning näha on, et nad on teinud suve jooksul tööd. Ootan juba materjali.

Apexit ma ei kuulnudki, sest kuuldused pea pooleteisetunnisest livest, hirmutasid minu külmetavad kaaslased ära ning pidin lahkuma.
Kuuldused väga vingest 3häälsusest on küll minu kõrvu jõudnud.

Minule väga meeldis ja loodan et sellest üritusest saab traditsioon. Kord aastas võiks ka Võrus rokki kuulda!

MUSE @ Positivus

Selle suve kontserdielamus oli kahtlemata Muse.
Positivuse festivalile saigi tutvuma mindud eelkõige Muse-ga. JA SEE OLI SEDA VÄÄRT! Iga kell läheksin taas neid vaatama, sest nende otseesitus oli lihtsalt super. Minu jaoks oli suhteliselt uus kogemus kuulata rokkbändi istudes, kuid ka niimoodi oli see totaalselt nauditav. Iga loo introst kuni viimaste akordideni oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiii hea. Muse on üldse minu selle aasta avastustest.

Nende viimane album "Resistance" on minu arvates nende loomingu tipp. Varemalt nad ei tundunud niivõrd head, aga peale seda kui ma nad ise ära nägin. Nad on absoluutne tipp ja tase.See mida räägitakse, on tõesti tõsi. See mida teeb Matthew Bellamy on lihtsalt super - kitarrisoolod, vokaal. Mind võlub muidugi ka nende trummidekasutus ja rütmide väljavõlumine. VÕIMAS lihtsalt. Kui kuulata albumilt nende lugusid - on nad lihtsalt lihtsuses nii osavalt head. Kõlama muidugi jääb vaid lihtsus, tegelikult...

Laserid, muusika, paitav tuul - looduses annab see kõik uued mõõtmed. Keegi saa mitte kusagil imiteerida antud õhtu võlu ja olemist. Mitte miski ei saa korduda.

Ma kujutan ette kui nad teeksid kogu kontserdi nt sümfooniaorkestriga, siis see võib olla eriti hingematvalt ilus. Exogenesis Symphony võiks küll olla vinge ettekandmisel nõndamoodi...

Eesti Laul 2010

Nii, ennem kui valmiseks läheb, panen ma ka kirja mida arvan selle aasta lugudest. Üldiselt on pilt hea ma usun - suhteliselt indipopilik ning minu arvates on tase tõusnud kui nüüd eelmise aastate lugudega võrrelda. Võib ehk süüdistada üheülbalisuses ja milles iganes, viidates kellegi tutvustele. Kuid kui nüüd süveneda erinevatesse lugudesse, siis ma ei saa öelda et mulle ei meeldi. Ehk on minus sellist eurovisoonivihkamist ja eelarvamusi. Üldiselt mu arvamuseks on et ega sealt midagi head tulla ei saa, kui tegemist on sellise imeliku üritusega nagu Eurovisoon. Üldiselt päästavad ürituse igal aastal Juur ja Kivirähk. Ahjaa ning üldiselt on mul väga hea meel, et Toome ja Õigemeel finaali ei saanud.

Alustan ka kohe algusest.

Iiris Vesiku selle aasta lugu "Astronaut" on praegusel seisul täitsa armas, ehk on midagi kerlikõivulikku, kuid olemas lugu ning muusika ning unistusi kätteulatav. Unistav. Õrn. Pöörane. Ja arvamus Iirisest ka tõusis, sest varem mulle tema hääl pole üldse meeldinud, kuid siia sobib.

Disko 4000 ajab kohe algul naerma. No lihtsalt ajab naerma. Sest see on nii kummaline. Piret Järvise hääl on naljaks ning mida rohkem kuulan, seda rohkem arvan et see on ikka täielik irooniamaailm. Kui sõnad on naljakad ent isegi mõtlema panevad. Aga lugu iseenesest mõjub. Lugu lõikab ajudesse sisse ja siis sinnna jääbki see : " Mina sinuga ja sina minuga, koos vallutada võime maailma..." Aga see plönisev bassihääl annab palju juurde just õiget maiku ja olemist.

Rolf Junior feat Violina , no selle kohta tegelikult ei tahakski midagi kirjutada, sest no selline raadiopop ajab tavaliselt mu närvi. Ma üritan seda lugu kuulates väga jääda selliseks neutraalseks ja mitte võtta seda sellise maitsetu pudruna ja süveneda. Mida see lugu siis ütleb. Esiteks on mul tunne, et ERR lehel olev variant on kiirem, kui see mida raadios lastakse. Või on mu olek praegu imelik. Aga see lugu tuli juba avalikkuse ette nii ammu, et ma kaldun arvama, et see lugu saadeti no niisama sinna konkursile, et ahh meil sai valmis, saadame siis ära. Sellest loost muidugi leiab mingit nostalgiat oma lapsepõlvest ja Matiiseni hõng on tugev. No selline Jam, mis oli ikkagi väga kuum kunagi. Ilmselt see ongi suunatud selle aja Jami fännidele ja neile kelle noorusaeg sinna kukub. No ilusad sõnad ja kaa ja saab ka tantsida lihtsalt. Natuke viiulit, et oleks popp ja noortepärane. No ilmselt see lugu võidab, sest selline lihtsus läheb rahvale peale.

Mimicry "New"
Mulle tuleb meelde pungipidu "Tartu Under Fire" eelmisel aastal. See lugu sobiks ideaalselt pungipeole, see sobiks kõvale klubipeole, kus saaks reivida hommikuni. Imelikul kombel tuletab see lugu meelde mulle kunagist Eesti eurolaulu "Tii", midagi nii sarnast on selles. Kene Vernik on minu jaoks huvitav. Seda lugu kuulaks ma kindlasti peol ning omaette, aga raadiost kuulata on seda siiski liiga lihtne ja ei mängi välja, sest see on nii eriline. Aga selles loos on sellised ilusad ja meloodilised momendid ka olemas. Sellel lool peaks olema laval väga väga kõva värvimuusika. Kene artist kumab isegi läbi muusika ning annab energiat.

Marten Kuningas ja Mahavok
Selles loos on elemente kunagisest võiduloost "Everybody. Aga Marteni laul on minu arvates üks parimaid lugusid, kui mitte parim, sellest finaalist.Kitarr on, energiat on ning sisu on.


3 Pead on täeisti huvitav. Algul ei pidanud ma sellest loost, kuid nüüd tundub see täitsa huvitav ja väga tugevate Röövel Ööbiku mõjutstega.

Lenna ja Vaiko laul on puhtalt vaikoliku lähenemisega poppmuusikale ja see mulle meeldibki. Selles on hinge, siirust ja romantikat. Lenna annab juurde õrnust, mida suudab Vaiko ka rõhutada õrnusega muusikas. Mulle väga meeldib väike muinasjutt iga tüdruku magamiskapile. Kosmoseteema on ka sees ja ongi puhas Vaiko oma kodustuudio hõnguga.

Malcolm Lincoln esmakordsel kuulamisel jäi juba kõrvu, kuid peale mõningasi kordi kuulamist (lehvitan Affe) on see täiesti konkurentsivõimeline lugu. Omapärane ning tõesti ei meenutagi mulle midagi. Kõige melanhoolsem lugu neist ja muusika on lohutav. Mulle meeldib.

Groundhog Day üritab olla meie oma 30 Second to Mars või midagi taolist. Oleks oodanud neilt ka midagi uut - sellesmõttes et neil on kõik lood ühesugused. Tore on et noored mehed teevad muusikat ning neil on omanäolisisus, mida paljude bändide kohta öelda ei saa. Aga popprokk ta on, sellline nõksa üle keskmise.

Tiiu Kiik tundub täiesti uus tegija olevat ning see, millega ta on välja tulnud Eesti Laulu konkursile on täitsa huvitav. Ma sooviks midagi enamat temalt kuulda. Natuke Enyat, Björki ja Airi ning teda ennast. Kui ma seda laulu kuulsin, arvasin et see küll eestlanna pole, aga elu üllatab.

Ma isiklikult loodan, et ei võida Rolf või Groundhog Day, ülejäänud on piisavalt omanäolised ning jäävad minu playlisti omi aegu elama. Eesti Laulu tase on tõusnud ning ma usun et on kindlasti parem variant niimoodi laule sinna finaali valida, kui tellida lugusid. Igal juhul üritan seda finaali jälgida. Soovitan Teilegi.
Ja ärge hääletage Rolfi poolt!

Mõnusalt range ja jõuline RAMMSTEIN!

KOlmapäeva õhtu sai veedetud Saku Suurhallis Rammsteini kontserdil. See oli väga vinge ja mõnus elamus, arvan et üks parimaid elamusi viimase aasta jooksul - Static-x kõrval. Nüüd ei imesta ma karvavõrdki enam miks inimesed eelnevatest Rammsteini kontserditest silm säramas seletama kukuvad. See lihtsalt on Show suure algustähega.

Heli oli väga hea ja minu arvates kohe üllataval hea Saku Suurhalli kohta. Nalja sai ning kogu sellel konterdil oli mõte ja sisu. Tuld ja pauku oli ka kõvasti. Nali seksi ja haigettegemise ümber käis läbi õhtu. Muidugi on teada, et seks müüb - selline meeste silmade läbi seksihuumor on alati tervitatav minu joaks. Inimesed elasid kaasa terve kontserdi aja ning kisasid mitu korda nad ka lavale tagasi. Mina isiklikult pole näinud nii palju inimesi ühelgi Saku Suurhalli konterdil. Seekord polnud ma esiridades hüppamas ning väga kummaline oli vaadata eemalt seda. Aga õhus oli ärevust, rahulolu ja nägudel naeratust. Sama ka minu südames.

Mis mind hämmelduma pani oli peale selle kontserdi lõppu - hind. Kui antud etenduse eest makstes ma sain aru mille eest ma maksnud olin, siis varasemasega võrreldes oli see suisa odav. Kui arvestada kui palju neil ikkagi kogu selle pürotehnika ning meeskonna peale kuluda võiks on ikka täitsa imekspandav, et nad ise teenivad suhteliselt vähe (no võrreldes teistega) iga konterdi pealt. Kui sinna veel arvestada et neid endidki on juba 6. Au nendele meestele ja on isegi lootust, et nad teevad veel asja muusika pärast.

Väga kihvt oli samuti see, et nad tegid vanad hitid "Du hast" ja "Ich will" ära. Ja üldse on Rammsteini puhul väga äge see, et neil on oma nišš ja nii tugevalt eristatav stiil. Kogu see rangus ja jäikus ja "rõvedus" on omakasuks pööratud. Nad kasutavad ära selle Saksamaa ajaloo ja omapära. Ja see on nii äge. Nad on Saksama Metsatöll. Tehtav rokk meeldib mitte ainult rokisõpradele vaid enamusele. Vahel on laulja Till Lindemanni hääl nii rõve ja vastik, samas on selles mehelikkust, lausa raudmehelikkust. Tekib selline turvaline tunne ning aina kuulaks ja kuulaks. Samas mõnes loos on tema õrnus hääles kusagil kõlamas.

Ma arvan, et kõige parem lugu uuelt plaadilt on "Waidmanns Heil".


Ma soovitan kõigil, kellel kunagi peaks olema võimalus Rammsteini kuulama minna, siis tehke seda. Muide 3. märts on nad juba Riias. Oi kui mõnusat rokkiööd Teile!

PS. Tulin eile Tartust koju bussiga ning ühed noormehed istusid mu taga, kes tulid alles Rammsteinilt ning kuulasid ülla-ülla Rammsteini. See oli äge!

3 sõna ja Cheryl Cole

Eriline klubipiidi austaja ma pole, kuid Cheryl Cole lugu "3 Words" jäi kusagilt meelde. Ning täitsa meeldib. Kahjuks albumi nimilugu on parim ning 1 lugu veel: "Make me cry" (house'ilik). House on mulle mingil kummalisel viisil meeldinud - basskitarr ilmselt võlub ja tekitab turvalise tunde.


Ülejäänud on selline liiga r'n'b ning mitte midagi erilist - täitsa tavaline taustamuusika.

Orelipoiss - siiras poiss!

Minu mõnusa laupäevaõhtu lõpuks ja krooniks oli eile lühifilmi "Kallis sõber, sind austan" esitlus ning 2-kärbestühehoobiga Orelipoisi uue 33-palalise albumi "Õnn" esikas. Filmist pikemalt jahuma ei hakka, aga mõtlemisainet oli sealgi. Selle filmi nö treileriks ongi Orelipoisi laul "See, mis jääb".


Orelipoiss ehk Jaan Pehk on minu arvates üks suurema südamega Eesti lauljaid. Tema siirus võtab kohe jalust maha. Tema tagasihoidlikkus, mis rahva ees olles muutub mõnusaks kompotiks luuletustest, muusikast ja äärmiselt sarmikast isiksusest. Ma nautisin seda eilset keskkonda, olemist ning huumorit. Lihtsuses peitub geniaalsus. Ja no tõesti - ja ma mõtlen, miks mul esimest "99" pole?

Teda soovitaks teraapiaks, mõtisklusteks, niisama olemiseks!

Ja seda lugu võib kuulata lõpmatuseni:

Brääznik Winny Puhhiga Põlvas

Üleeile õhtul käisin Põlva kultuurikeskuses vaatamas eesti parimat üheduuribändi Winny Puhh- poisid esitlesid oma uut albumit "Brääznik". Õhtu oli väga viks ja viisakas ning kõik pöörased fännid pidid istuma peaaegu terve kontserdi teatrisaalis. Eks omaette rokkkontserdi kogemus seegi. Mul oli väga hea meel, et ma kaine autojuht olin - oleks ehk väikese õllekrundiga raskem istuda rahulikult ja vaikselt saalis. Sellistele tavaliselt möllavatele inimestele tundus see suhteliselt piin, aga samas vaheldus niisama kuulata ja vaadata. Tüdrukud tagapingis koguaeg mõtlesid tekiilale ning noormehed eesreas käisid aina õlle järel.

Algul tundus mulle heli natuke halb, kuid see paranes õhtu peale - eks Korraldajaonu hääl kõrgemaid kriiskeid ongi natuke raske kõrvale hoomamata. Aga viisakad poisid alustasid mõnusalt karmilt ning nauditavalt. Vahepaladeks olid mõnusad jutukesed ning ka harivad faktid. Ma pole varasemalt kunagi Winny Puhhiga eriliselt tutvunud, seega oli minu jaoks uudne kogemus (Nuudlid ja hapupiim, Vanamutt, Kolm põrsakest, Peegelpõrand, Wonderbra). Ja tekkis huvi küll neid veel kuulata. Hetkel olen arvamusel, et neist aru saada tuleks neid kodus kuulata. Ja kindlasti ma tahaksin eelkõige minna mõnele nende live-kontserdile, kus mind ei suruta istuma. Selle kontserdi viga ehk oligi minu jaoks see, et ei tekkinud sellist vahetust ja kontakti. Jäi kuidagi kaugeks. Ma ehk ootasin ka liiga palju ühelt kontserdilt. Arvamus nende sisu kohta ka tõusis peale eelmisel nädalal R2-st kuulatud intervjuu kohta. Mitte et ma varem poleks arvanud, et neil sisu poleks, aga nende olemus sai kuidagi selgemaks. Puhas teraapia.

Kindlasti muretsen endale nende albumi ning siis võtan uuesti sõna!

Katatoonia õhtu kui uus päev!

JÕudsin ma ka siis lõpuks Katatonia viimase albumini. Minu kõige lähedasemad kohtumised olid just eelmisel aastal. Ma küll olin varem neid kuulnud, kuid eelmine varakevad ja muidugi Tartu Krooks tõid nad uuesti minu ellu. See suhteliselt depressiivne rokk läheb mulle peale.

Nende see uusim album on iseenesest täpselt see, mis Katatonia olema peab - helipildid, kurbus, teatud katatoonialikud elemendid. Olen küll kuulnud varem, et on fänne, kellele ei meeldi uus album üldse. Aga minu arvates on väga hea järg sellele eelnenud albumile ning teatud kordused, mis tekitavadki selle tunde, et nagu oleks varem kuulnud. Ja see seob. Minu arvates on natuke küpsemaid soolosid selle albumi peal.




Minu arvates mõjub Katatonia üldse kõige paremini õlle, armsama ning rahuliku olemisega! Romantika teine tasand.

Mastodon'i Crack the Skye - isast muusikat tuleb armastada!

Huvitav miks vanemate meeste tehtud rokk kõlab teistmoodi? Kas nende sees on sellist vana rokimehelikkust, mis on neile andnud kaasa ajad, mida nad mäletavad ning mil rokk sai "kuulsaks"? Või hoopis elukogenud mehed panevad sinna sisse oma elukogemuse. Olen varemgi rääkinud kitarride emotsioonide võimendamisest ehk on ka siin seos.

Kuulasin eile Rocka Rollat R2-s ning seda jäi lõpetama Mastodon. Kusagil mälusopis oli see bänd olemas, aga ma polnud tundunud huvi, et nendega natukenegi tutvust sobitada. Esimesena pani kuulama ehk üks vokaal, mis sarnaneb Ozzyle. Minu arvates. Aga alustan sis kõige värskemast kraamist nende puhul - Crack the Skye. Mõnus küte kohe algusest peale. Siinkohal veel rõhutaks, et oi kui palju on muusikat maailmas, millesse tahaks süveneda.

Rokkmuusikat kuulates tekib mul alati vastapandamatu soov Tartus asuvat Krooksu külastada - muidugi seal taga on mälestused ning positiivsed emotsioonid ja ka see, et sealne muusikavalik on alati mulle nii vastuvõetav ning arhhhhhh, tahaks Krooksu. Või teiseks külastada mõnd kontserti - see tuletab mulle meelde, et tundub et ka sel aastal jääb Metallica minu jaoks ära (eelmine kord olin nõnda rase, Riiga keegi ei tulnud eelmisel aastal - või noh üleeelmisel ja mis siis nüüd? Liiga masu minu jaoks.) Aga üritan veel kusagil selle 1000 krooni kokku kraapida ja ikka minna. No stipp ehk tuleb ja äkki saab ka tulumaksu natu tagasi. Keegi ikka ärib mõne pileti maha. Aga nagu ma just lugesin - Metallica on läbi müüdud! Phhhh!

Aga tagasi Mastodoni juurde. See läheb mulle väga peale - vahel mõtlen, et Analysiski võiks natuke rohkem sinna poole suuna võtta. Sest see on see mis ikkagi toidab. Mastodoni puhul tooksin välja eriti paar lugu: The Szar ja Last Baron. Szar on ehk kõige naise hinge minev lugu. Teeb pai, tunneb kaasa, tekitab turvatunnet nagu iga isane peaks tegema.Mastodonis on seda ürgsust, karvasust, elajalikkust - nagu oleksid nad kusagil täiesti vales ajas kinni ning üritavad kõva metallikärinaga välja pääseda. Ja mulle meeldib pudru ja kapsad - nii stoner, proge, hevi, metal, hardcore - võib-olla läheb mulle ka indie peale sest see on samuti segapudru kõigest. St see muusika suudab sind võtta igas tujus ja iga meeleoluga -sest seal on kõige jaoks midagi. HIngele, emotsioonidele, loogikale, naudingutele.


Kogu see album ajab mu pööraseks - seksida tahaks! Selline isaste muusika tekitab minus seda tunnet, kui asi on õige. Ja Mastadon seda teeb! See ei jää viimaseks kohtumiseks nendega, ma luban. Ma pole tükk aega nii head isast muusikat saanud.

Iiris Vesik - pöörane väike My

Kuna Eesti Laul on täna teemaks siis tooks siinkohal siis ära esimese mulje esimesest loost, mida kuulsin - tegelt esimene oli Rolf, aga kuna mul on Rolfi suhtes teatud arvamus kujunenud, siis seda ma üldse ei kommenteerikski - aga Iiris Vesik. Tema väga suureks trumbiks on väikese My stiil ning hääl - sealjuures ma ei räägi oma pisikesest sõbrannast My-st (keda hääldatakse mi:). Minu jaoks meenutab muidugi kõike mis tuleb Ladytroni, Lykke Li, Björgi jne sulest. Taaskord ehe näide sellest, et drum'n'bass ja rock on täiesti sarnased. Ma tean, et mulle vaidleks enamus rokifännid vastu ja ka enamus trammijabussisõbrad samuti. Aga nende lugude seast võiks soovitada midagi täiesti hullu kohvisõpradele! TÄiesti vaimukas lugu! Ning Samson neile, kes armastavat rahu ja ilu ja olemist!

Aga arvan, et see Astronaudi lugu on liiga alternatiivne eestlaste jaoks! Kahjuks. Muidugi on sel konkursil edasisaajate hulgas Vaiko - minu absoluutne lemmik, samuti Marten ja veel Kene ka! ALternatiivseid asju küllaga veel lisaks!

Aga Iiris Vesik on siis see neiu, kes algul mu kõrvu kriipis oma häälega, lihtsalt ma polnud harjunud sellise lapseliku häälega! Aga kui nüüd neid myspace lugusid kuulata, siis need kõik kokku moodustavad terviku, täpselt sellise nagu ta on. Otsib oma kohta ning arenemist. VÕib-olla ongi hea, et ta otsib - talle sobib see! See ei sobiks naisele või mehele. Tema on veel väike naine ja mitte halvas mõttes! Tal on rohkem antud kui enamusele meist! Ja see on armas ning tore!

Muse' vastuhakk maailma lollusele!

Lubatud Animal Collective ei tule, praegu! Ma lihtsalt pole valmis selleks. TUleb hoopis Muse. Kõigepealt vist võiks rääkida sellest, kuidas Muse mulle varem ei meeldinud, kuidas mulle ei meeldinud see meesvokaal. Ma kohe ei sallinud seda ning muusika tegi mind kuidagi väga-väga närviliseks. Aga uus album andis neile võimaluse. Juba mõninga eelneva pealt on minuni jõudnud niiöelda üksikud head lood tänu headele sõpradele, kes on leidnud nö õiged - mitte nii närvilised lood.

Aga jõuame siis lõpuks selle Resistance juurde. Ma olen väga rahul. Olen viimased 5 päeva vast kuulanud mõned korrad päevas seda albumit. Kuna mina jõudsin eelneval aastal alles! Queenini (ka selle jaoks polnud ma varasemalt piisavalt küps) võib juba ette ennustada, et minu jaoks on need kaks täiesti sarnased. Minu arvates vägagi kihvt on see, et tänapäeval keegi suudab sellise pop-rocki ühendada niivõrd hästi ja huvitavalt klassikalise muusikaga.

Mul tekkis isegi huvi nüüd nende vanema muusikaga tutvuda. Ohh kuidas ma armastan nö puhkuseaega, siis on aega muusikat kuulata!

Seda albumit ma eraldi lugudena ei soovitakski(mitte et eraldiseisvana lood halvad oleks) - minu arvates on see kui üks teos, mida kuulates lipsab aeg käest ning toodab iseenesesse energiat, rahu ja ühiskondlikult kasulike mõtteid. Mulle meeldib selline mõnus käre kitarrisound ning tänapäevane taustapiit. Kas lihtsalt hakkavad mehed vanaks jääma ning nendesse jõudma selline küpsus - eriti laulja hääle toodetavasse energiavoosse - mis toodab sellist sisemist rahu, kiskudes kõik ebameeldiva välja.

"Uprising" tõmbab käima kohe alguses ning siis rahulikult kogu albumi käigus uinutatakse taas unele, kõik mis seda kuuleb- ning siis äratab üles ning aitab silmad lahti teda kogu maailmas valitseva lolluse nägemiseks. Kutsutakse üles silmi lahti tegema ning iseendale ausalt tunnistama kõike mis on meie ümber.
Albumi nimiloo puhul meeldivad mulle nö kauged trummid, mis tekitab sellise tunde nagu oleksin suure lava kontserdil. Silmad sulgeda siis...
Love is our resistance....

"Undisclosed desires" on minu arvates väga huvitav külg üldse Muse-l selline õrn r'n'b-lik lähenemine ja selline basskitarri kasutamine, mis tekitab sellise õrna plärina heas mõttes. Lugu pani väga palju mõtlema selle üle, et kui paljud inimesed ikkagi kannavad maske ja lõpuks unustavad iseenda ära, märkamate et teised võivad sõltuda just meist.

Üldse on selles albumis väga palju sellist ühiskondlikku hukkamõistu ning "United States of Eurasia", väga palju poleemikat tekitanud maailmas ajab naerma ning nutma ühe korraga. Väga palju on selles loos, mis paneb muigama ning mõtlema: sõdades pole võitjaid ning see kõik on mõttetu! Miks me teeme seda oma lastele, miks me teeme seda peredele? Selles loos on nii Queeni, Lähis-idalikke sounde ja käike, klassikat, halvakspanu ning rahu ilu!

"Unnatural selection" meenutab mulle kõiges Serj Tanjani - muusika, sõnad, mõte, laulmisviis ning kogu asi ning seetõttu see mulle väga meeldibki. Ja tegelikult on nii hea meel, et inimesed mõtlevad sarnaselt. Just mõtte suhtes! Inimestel on mure maailma pärast ning kui see panna niivõrd ilusti lauludesse, siis jõuab sealt ka mõtleva inimeseni midagi - vähemalt on nemad midagi teinud, et maailma päästa!

Kuna eelmine aasta oli mul üldse nö vanade rahva lemmikutega tutvumise aasta siis ma ka eelmisel aastal muuhulgas tutvusin Dream Theater -i loominguga, siis "MK Ultra" meenutab mulle neid.

Kuna olen ka suur soundtrackide sõber, siis on Muse viimasel ajal mind üldse rõõmustanud erinevate soundtrackide pealt - "I belong to you" on siis täpselt üks nendest lugudest. Ehk kõige muselikum lugu minu arvates - selle traditsioonilises tähenduses. Ilmselt peale selle albumiga tutvumist pole see lemmiklugu neilt, aga sobib täielikult minu igapäevasesse playlisti.

Ning nende viienda stuudioalbumi lõpetuseks 13-minutiline III osaline "Exogenesis: Symphony" - mis on minu arvates lihtsalt suuuuuuuuuuuuuuuuurepärane.


Võiks öelda,et Muse Resistance on kokkuvõte minu aasta tutvumistest - seal on kõike: nii Queeni, Dream Theater'it, Serj Tanjani, vanu klassikalise roki sounde ning uut alternatiivse muusika kõla, mis õrnalt togis ja siis tegi pai!

Ma ei oska küll siia mingit lugu kohe niimoodi välja tuua - soovitaksin kuulata kõike ja korraga, sest see album tekitas soovi kohe nende kontserdile minna ning nende kohta rohkem teada saada.
Aga valisin siis, kohe algusest selle:



P.s: bassimees on ka päris kena!

The Xx "Xx" - ma pole sellist elamust ikka tükk aega saanud albumist!

Ma olen armunud, ma olen nii armunud. See muusika on lihtsalt võrratu ja lummav ja ergutavalt erutav. Esimestest nootidest ja helidest alates. Ma olen nii sees. Ma mõtlesin lõunauinakule minnes, et panen esmakordseks kuulamiseks taustaks üürgama. Uni läks introga pealt ära. Nüüd siis olen üle 3 tunni lummatud olnud.

Lõi välja jällegi minu romantikahimu. Romantikahullus. Nunnumeeter ja kõik muu, mis erutab mu armastusegeeni. Kas saavad hääled paremini koos kõlada? Naiskovalisti mõnus kähe natuke uje hääl ning mehehääl, mis tundub vanem, kui mees selle taga. Meeshääl tekitab tõelist turvatunnet ning naine igatsust...

Muusika.
Ma ei oska kirjeldada, miks see otseselt mind niivõrd võlub.
Alustame kohe Introst. Kitarr võtab juba kõrvust kinni ja viib ära endast välja. Bass juhatab sisse meheliku toe ning see kokku teeb tõeliselt mõnusa tunde ja surub tugitooli AINULT neid kuulama.

VCR on selline õrn ja silitav. Teeb pai ja laseb unistada ja uskuda kõigesse mida ise peaks soovida tahtma. Mulle on alati peale läinud suhteliselt jõuline bass ning minu jaoks lõuna-ameerikalik kitarri kasutamine. Minu jaoks müüb alati kõik mis on seotud pulpfictionliku lähenemisega. Kitarrid ning käigud, mis panevad kohe kuulama. Ja see basstrummi põmp-põmp (kuigi trumme pole), mis on mulle alati meeldinud ka Vaiko juures.

Jätkame selle samaga. 2009 aastal ka Kasabian võlus mind sarnase kitarrikõlaga. Nende ilmselt kõige kõvem väljatulnud singel "Crystalised" toob minus esile kõige selle, mis on minu endaga viimase poole aasta jooksul toimunud. Kogu igatsus ja ebalev tunne. Nagu oleks jäetud, aga samas kinnitatakse, et midagi pole lahti ja elu on lill.


Ja ma ei suuda seda kirjutada, sest ma aina kuulan ja kuulan kui hakkan süvenema kuhugi. See viib ikka nii kaugele ära, et jah. Väga raske on kontsentreeruda. Ma tahaks nii oma nahast välja hüpata, sest see on lihtsalt nii hea. "Islands" tekitab igasugu tundeid. Aga praegu jään muusika juurde. Laulud, muusikaline pool on selles loos täis särtsu ja õnne. Täis täielikku andumust ning lihtsust. Nii lihtne.

"Heart skipped beat"

Nagu hiljuti ühele sõbrale mainisin, et kitarr on instrument, mis suudab kõiki emotisoone võimendada. Nii ongi.

"Fantasy"
See on see koht kus ma pean lihtsalt kirjutama sellest, mida kogu The Xx muusika mulle meenutab. Ta on ideaalne salat Fujiya & Miyagist, Ladytronist, Kasabianist, Burialist, Red Hot CHilli Peppersist, Bloc Party'st, Pulp Fictioni soundtrackist, Lykke List ja isegi tükite Vaikot, eriti sellise läheduse poolest ning ilmselt midagi veelt kõigest sellest, mis on mind lummanud kunagi - see kõik on pandud täpselt õigesse lihtsuse astmesse, tuues välja kõige olulisemad hetked.

"Basic spaces" - ainus lugu mille puhul võib öelda, et nende eeskujuks võiks olla Aaliyah ning üldse see on minu arvates ainuke R&B alla liigitada saav lugu neilt.
Peale Lykke Li-d üldse üle pika aja mõnus naishääl, mis mind kuulama paneb. Minu jaoks puhas indie.

Algusest lõpuni on see mõnus lõputu armastuselugu, poisi ja tüdruku vahel. Kuna ühe albumi jooksul on teinud nad suhtes väga suure hüppe, siis ei oskagi midagi järgmiselt (loodan, et see ikka kunagi tuleb) oodata. Sama nagu kuulda ei tahaks. Lummav võib olla, aga ise tahan ka kuulajana edasi arendeda.

Kokkuvõtvalt olen ma täieslikult lummatud ilmselt mitmeks päevaks ja Animal Collective juurde jõuan alles hiljem. Peale sellist muusikat oleks liig ka nende kallale asuda, sest siis ma oleks täiesti väsinud.

Eestlane olen ja eestlaseks jään...

Mind on alati piinanud nö ühiskondlikud probleemid ning see, kuidas ma peaksin neisse suhtuma - kui üldse peaksin kuidagi suhtuma. Ma nüüd olen süvenenud natuke Analysise "Eestlase" videosse ja seda korduvalt vaadanud, siis on tekkinud minus endas mitmeid erinevaid tundeid ja mõtteid.

Kogu see eestluse teema on minu jaoks väga oluline aastaid - ju mind on siis selliseks kasvatatud; samuti on olnud mul alati väikene hirm, et inimesed unustavad selle, kes nad on ning ei anna edasi oma lastele rahvuse tähendust. Meist kasvab üks suur suur eurooplaste pere, ilma et me enam oma ajalugu mõistaksime. Muidugi pole mõtet külvata paanikat ja hirmu oma lastele seoses mustade aastatega meie ajaloos.

Mind häirib tugevalt see, et nii paljud minu sõbrad, tuttavad ja noored eestlased lähevad siit lihtsalt minema, et saada raha. Mis raha annab meile? Annab ta meile unistused? Antud video põhjal ongi ehk esimese asjana püütud öelda, et nende noormeeste unistuseks on rokkida ning teha seda kõvasti ja hingega. Siis tuleb ka neid, kes on nõus nendega koos või nende ees hüppama. Hingega tehtud asja tunneb alati ära. Aga vaevalt selle annab raha. Raha võib kaasneda ainult inimestega kes on õnnelikud.

Aga kas külapoe ees istuv väike jota, kellel hambus! kodukasvuhoonesoe tomat, pole õnnelik? Olen nii mitmeski varasemalt nähtud dokumentaalses saates nö töötuid, kes on väga õnnelikud selle eluga ning nad ütlevad, et see on nende valik. Nad tahavadki sellist elu. Miks meie "keskmised" eestlased ei taha neid näha või me ei tunnista nende olemasolekut? Enamasti ei tee nad meile halba ning nad on meie ühiskonna osa. Ja ka nemad on kellegi vanaemad/vanaisad. Mul endalgi on olnud selline vanaisa - ma armastasin tegelikult teda ikkagi, missest et ta oli selline - kes teab kuidas mina veel kunagi lõpetan? Muidugi mul oli piinlik, et mul selline vanaisa oli. Meil on alati ühiskonnas nende pärast piinlik. Aga kui vähe on neile vaja õnneks - pudel näppu ja kambajõmmid kaasa ning terviseks! Vahest mulle tundub, et nad on isegi rohkem eestlased - või kas saab üldse mõõta kellegi eestlaseks olemist! See on ju südameasi.

Oma naabritele oleme me ehk kõige suuremad lõukoerad, kes klähvivad päevast päeva kellegi parema auto peale ning suurema maja peale. Me unustame täielikult selle, et kes teab mis on ühe või teise asja hind ning lõppkokkuvõtteks, on sel tähtsust? Mu isa ütleb alati - ega ma teisele poole neid asju kaasa võtta ei saa, seega tarbin parem emotsioone! Emotsioonid mida me tekitame ise, on sageli mõttetult negatiivsed ning teistega võrdlemisele suunatud. Ja ise läheme kadedusest lõhki. Aga kui vaadata tõesti maal elavat memmekest, kes on õnnelik oma kartulisaagi üle ja ta on oma elus jõudnud nii küpsesse faasi, et suudab tunda rõõmu selle üle, et noortel läheb hästi. See maal elav memm on tegelikult kõige õnnelikum! Võib-olla ta tahakski, et teised tuleksid talle appi, aga ta saab iseenesega hakkama. Kas sellega saab kunagi ka hakkama meie põlvkond? Põlvkond kes on harjunud sellega, et ema isa ostavad meile auto ja korteri. Teenustena tellime isegi elektrikust pirnivahetaja ning kui vaja triikida, siis koduabilise.

Samuti võime me mõelda, et meil on vastik rõve naabrimutt (ka neid on kindlasti, aga ega mina kellegi motiive tea!), kes topib igal sammul oma nina meie asjadesse. Oleme teineteise vastu rõvedad penid, kes midagi peale haukumise ja naabri õuele häda tegemise teha oskagi ning joodikud poe juures rõvedad haisvad olevused, nägemate nende kõigi silmis ja südames muret enda või mõne lapse pärast. Ja see millised me oleme, võib olla tuhandest asjast tingitud. Aga võib-olla olen mina liialt naiivne.

Ostame poest kartulit ning vanaema maal vaatamas ei käi? Meie lapsed isegi ei pruugi teada, kuidas vanasti kartuleid sorteeriti või kasvatati. Või teine variant, vanaema on modernne linnavanaema kellel palutakse oma laste poolt lihtsalt omi asju ajada ning noorte ellu nina mitte toppida.

Elame nö õnnelikku elu ning mõtleme et kõik on hästi. Unustame oma kodu ning oma unistused. Istume rahamäe otsas, ei märka oma pere. Mõne lapse jaoks võib ollagi suurimaks unistuseks see, et ema ja isa nendega läheksid kontserdile, et hüpata - või sauna, et lihtsalt juttu rääkida. Lapsed saadame reisile Milanosse shoppama ning mägedesse suusatama näitamata, millist võlu on Eesti looduses. Ja miks peaks lastel tekkima mingisugunegi side Eestimaaga? Kui selliselt elu edasi läheb, siis ei taha ka enam mina olal eestlane - ma ei taha oma lastelastele selliseid kaasmaallasi, kes on hoolimatud.

Mind võidi siia ilma ju sünnitada eestlaseks, aga kui kaua ma tahan olla eestlane kui ühiskonnas toimuvad mõttetud lollused ning isegi kinniteedel olevaid auke ei suudeta ära parandada. Viimati vestlesin ühe noormehega, kes lubas hakata ehitusvaldkonnas tegema nö paljastusi äri tagamaade kohta. Teda ajab närvi lihtsalt see et mõnes piirkonnas võidavad vaid teatud firmad ning ülejäänud võivad vaid loota mõne konkursi võtmisest. Eestis kukutakse taas mõngisse käsi-peseb-kätt auku ning vaid-tutvused-loevad kuristikku. Anname me siis noortele mingeid võimalusi.

Aga rokk - rokk aitab elada. Aitab emotsioonidega toime tulla, aitab unistada, aitab unustada. Rokk võib olla elustiil, muusika, teraapia, tunnete avaldamise vorm jne jne. Ja inimesed kelle elueesmärgiks on ükskõik missugune positiivne rokk oma unistuse näol on ilmselt õigel teel. Unistused on positiivsed. TUleb leida ka positiivsed teed, et saada üles mägedest ning ületada kõik tõkked. Põhiline on selle juures mitte unustada, et me teeme seda kõike iseendile, oma perele, sõpradele ja lõppkokkuvõtteks kogu ühiskonnale.

Alguses me võime ju unistada vaikselt, mängides pilli põhimõtteliselt tühjal laval, kus pole isegi mitte võimendust, see ei takista meil liikumast lauluväljakul antavad kontserdil poole. Selliesl juhul on poisid ja rokk. Aga kui jõutakse juba tehnikani ja suure auditooriumini, siis on tegemist juba andmisega. Emotsioonide jagamise ning vastastikuse täiustamisega.

Aga see video ja see teema teeb mind üldse liiga kirglikuks...jube kohe! HOidke end ja teisi! Unistage armsalt ja tehke elu paremaks, alustades iseendast!
www.analysisband.com


Analysis - Eestlane