Eriline klubipiidi austaja ma pole, kuid Cheryl Cole lugu "3 Words" jäi kusagilt meelde. Ning täitsa meeldib. Kahjuks albumi nimilugu on parim ning 1 lugu veel: "Make me cry" (house'ilik). House on mulle mingil kummalisel viisil meeldinud - basskitarr ilmselt võlub ja tekitab turvalise tunde.
Ülejäänud on selline liiga r'n'b ning mitte midagi erilist - täitsa tavaline taustamuusika.
Thursday, January 28, 2010
Sunday, January 24, 2010
Orelipoiss - siiras poiss!
Minu mõnusa laupäevaõhtu lõpuks ja krooniks oli eile lühifilmi "Kallis sõber, sind austan" esitlus ning 2-kärbestühehoobiga Orelipoisi uue 33-palalise albumi "Õnn" esikas. Filmist pikemalt jahuma ei hakka, aga mõtlemisainet oli sealgi. Selle filmi nö treileriks ongi Orelipoisi laul "See, mis jääb".
Orelipoiss ehk Jaan Pehk on minu arvates üks suurema südamega Eesti lauljaid. Tema siirus võtab kohe jalust maha. Tema tagasihoidlikkus, mis rahva ees olles muutub mõnusaks kompotiks luuletustest, muusikast ja äärmiselt sarmikast isiksusest. Ma nautisin seda eilset keskkonda, olemist ning huumorit. Lihtsuses peitub geniaalsus. Ja no tõesti - ja ma mõtlen, miks mul esimest "99" pole?
Teda soovitaks teraapiaks, mõtisklusteks, niisama olemiseks!
Ja seda lugu võib kuulata lõpmatuseni:
Orelipoiss ehk Jaan Pehk on minu arvates üks suurema südamega Eesti lauljaid. Tema siirus võtab kohe jalust maha. Tema tagasihoidlikkus, mis rahva ees olles muutub mõnusaks kompotiks luuletustest, muusikast ja äärmiselt sarmikast isiksusest. Ma nautisin seda eilset keskkonda, olemist ning huumorit. Lihtsuses peitub geniaalsus. Ja no tõesti - ja ma mõtlen, miks mul esimest "99" pole?
Teda soovitaks teraapiaks, mõtisklusteks, niisama olemiseks!
Ja seda lugu võib kuulata lõpmatuseni:
Brääznik Winny Puhhiga Põlvas
Üleeile õhtul käisin Põlva kultuurikeskuses vaatamas eesti parimat üheduuribändi Winny Puhh- poisid esitlesid oma uut albumit "Brääznik". Õhtu oli väga viks ja viisakas ning kõik pöörased fännid pidid istuma peaaegu terve kontserdi teatrisaalis. Eks omaette rokkkontserdi kogemus seegi. Mul oli väga hea meel, et ma kaine autojuht olin - oleks ehk väikese õllekrundiga raskem istuda rahulikult ja vaikselt saalis. Sellistele tavaliselt möllavatele inimestele tundus see suhteliselt piin, aga samas vaheldus niisama kuulata ja vaadata. Tüdrukud tagapingis koguaeg mõtlesid tekiilale ning noormehed eesreas käisid aina õlle järel.
Algul tundus mulle heli natuke halb, kuid see paranes õhtu peale - eks Korraldajaonu hääl kõrgemaid kriiskeid ongi natuke raske kõrvale hoomamata. Aga viisakad poisid alustasid mõnusalt karmilt ning nauditavalt. Vahepaladeks olid mõnusad jutukesed ning ka harivad faktid. Ma pole varasemalt kunagi Winny Puhhiga eriliselt tutvunud, seega oli minu jaoks uudne kogemus (Nuudlid ja hapupiim, Vanamutt, Kolm põrsakest, Peegelpõrand, Wonderbra). Ja tekkis huvi küll neid veel kuulata. Hetkel olen arvamusel, et neist aru saada tuleks neid kodus kuulata. Ja kindlasti ma tahaksin eelkõige minna mõnele nende live-kontserdile, kus mind ei suruta istuma. Selle kontserdi viga ehk oligi minu jaoks see, et ei tekkinud sellist vahetust ja kontakti. Jäi kuidagi kaugeks. Ma ehk ootasin ka liiga palju ühelt kontserdilt. Arvamus nende sisu kohta ka tõusis peale eelmisel nädalal R2-st kuulatud intervjuu kohta. Mitte et ma varem poleks arvanud, et neil sisu poleks, aga nende olemus sai kuidagi selgemaks. Puhas teraapia.
Kindlasti muretsen endale nende albumi ning siis võtan uuesti sõna!
Thursday, January 21, 2010
Katatoonia õhtu kui uus päev!
JÕudsin ma ka siis lõpuks Katatonia viimase albumini. Minu kõige lähedasemad kohtumised olid just eelmisel aastal. Ma küll olin varem neid kuulnud, kuid eelmine varakevad ja muidugi Tartu Krooks tõid nad uuesti minu ellu. See suhteliselt depressiivne rokk läheb mulle peale.
Nende see uusim album on iseenesest täpselt see, mis Katatonia olema peab - helipildid, kurbus, teatud katatoonialikud elemendid. Olen küll kuulnud varem, et on fänne, kellele ei meeldi uus album üldse. Aga minu arvates on väga hea järg sellele eelnenud albumile ning teatud kordused, mis tekitavadki selle tunde, et nagu oleks varem kuulnud. Ja see seob. Minu arvates on natuke küpsemaid soolosid selle albumi peal.
Minu arvates mõjub Katatonia üldse kõige paremini õlle, armsama ning rahuliku olemisega! Romantika teine tasand.
Nende see uusim album on iseenesest täpselt see, mis Katatonia olema peab - helipildid, kurbus, teatud katatoonialikud elemendid. Olen küll kuulnud varem, et on fänne, kellele ei meeldi uus album üldse. Aga minu arvates on väga hea järg sellele eelnenud albumile ning teatud kordused, mis tekitavadki selle tunde, et nagu oleks varem kuulnud. Ja see seob. Minu arvates on natuke küpsemaid soolosid selle albumi peal.
Minu arvates mõjub Katatonia üldse kõige paremini õlle, armsama ning rahuliku olemisega! Romantika teine tasand.
Thursday, January 14, 2010
Mastodon'i Crack the Skye - isast muusikat tuleb armastada!
Huvitav miks vanemate meeste tehtud rokk kõlab teistmoodi? Kas nende sees on sellist vana rokimehelikkust, mis on neile andnud kaasa ajad, mida nad mäletavad ning mil rokk sai "kuulsaks"? Või hoopis elukogenud mehed panevad sinna sisse oma elukogemuse. Olen varemgi rääkinud kitarride emotsioonide võimendamisest ehk on ka siin seos.
Kuulasin eile Rocka Rollat R2-s ning seda jäi lõpetama Mastodon. Kusagil mälusopis oli see bänd olemas, aga ma polnud tundunud huvi, et nendega natukenegi tutvust sobitada. Esimesena pani kuulama ehk üks vokaal, mis sarnaneb Ozzyle. Minu arvates. Aga alustan sis kõige värskemast kraamist nende puhul - Crack the Skye. Mõnus küte kohe algusest peale. Siinkohal veel rõhutaks, et oi kui palju on muusikat maailmas, millesse tahaks süveneda.
Rokkmuusikat kuulates tekib mul alati vastapandamatu soov Tartus asuvat Krooksu külastada - muidugi seal taga on mälestused ning positiivsed emotsioonid ja ka see, et sealne muusikavalik on alati mulle nii vastuvõetav ning arhhhhhh, tahaks Krooksu. Või teiseks külastada mõnd kontserti - see tuletab mulle meelde, et tundub et ka sel aastal jääb Metallica minu jaoks ära (eelmine kord olin nõnda rase, Riiga keegi ei tulnud eelmisel aastal - või noh üleeelmisel ja mis siis nüüd? Liiga masu minu jaoks.) Aga üritan veel kusagil selle 1000 krooni kokku kraapida ja ikka minna. No stipp ehk tuleb ja äkki saab ka tulumaksu natu tagasi. Keegi ikka ärib mõne pileti maha. Aga nagu ma just lugesin - Metallica on läbi müüdud! Phhhh!
Aga tagasi Mastodoni juurde. See läheb mulle väga peale - vahel mõtlen, et Analysiski võiks natuke rohkem sinna poole suuna võtta. Sest see on see mis ikkagi toidab. Mastodoni puhul tooksin välja eriti paar lugu: The Szar ja Last Baron. Szar on ehk kõige naise hinge minev lugu. Teeb pai, tunneb kaasa, tekitab turvatunnet nagu iga isane peaks tegema.Mastodonis on seda ürgsust, karvasust, elajalikkust - nagu oleksid nad kusagil täiesti vales ajas kinni ning üritavad kõva metallikärinaga välja pääseda. Ja mulle meeldib pudru ja kapsad - nii stoner, proge, hevi, metal, hardcore - võib-olla läheb mulle ka indie peale sest see on samuti segapudru kõigest. St see muusika suudab sind võtta igas tujus ja iga meeleoluga -sest seal on kõige jaoks midagi. HIngele, emotsioonidele, loogikale, naudingutele.
Kogu see album ajab mu pööraseks - seksida tahaks! Selline isaste muusika tekitab minus seda tunnet, kui asi on õige. Ja Mastadon seda teeb! See ei jää viimaseks kohtumiseks nendega, ma luban. Ma pole tükk aega nii head isast muusikat saanud.
Kuulasin eile Rocka Rollat R2-s ning seda jäi lõpetama Mastodon. Kusagil mälusopis oli see bänd olemas, aga ma polnud tundunud huvi, et nendega natukenegi tutvust sobitada. Esimesena pani kuulama ehk üks vokaal, mis sarnaneb Ozzyle. Minu arvates. Aga alustan sis kõige värskemast kraamist nende puhul - Crack the Skye. Mõnus küte kohe algusest peale. Siinkohal veel rõhutaks, et oi kui palju on muusikat maailmas, millesse tahaks süveneda.
Rokkmuusikat kuulates tekib mul alati vastapandamatu soov Tartus asuvat Krooksu külastada - muidugi seal taga on mälestused ning positiivsed emotsioonid ja ka see, et sealne muusikavalik on alati mulle nii vastuvõetav ning arhhhhhh, tahaks Krooksu. Või teiseks külastada mõnd kontserti - see tuletab mulle meelde, et tundub et ka sel aastal jääb Metallica minu jaoks ära (eelmine kord olin nõnda rase, Riiga keegi ei tulnud eelmisel aastal - või noh üleeelmisel ja mis siis nüüd? Liiga masu minu jaoks.) Aga üritan veel kusagil selle 1000 krooni kokku kraapida ja ikka minna. No stipp ehk tuleb ja äkki saab ka tulumaksu natu tagasi. Keegi ikka ärib mõne pileti maha. Aga nagu ma just lugesin - Metallica on läbi müüdud! Phhhh!
Aga tagasi Mastodoni juurde. See läheb mulle väga peale - vahel mõtlen, et Analysiski võiks natuke rohkem sinna poole suuna võtta. Sest see on see mis ikkagi toidab. Mastodoni puhul tooksin välja eriti paar lugu: The Szar ja Last Baron. Szar on ehk kõige naise hinge minev lugu. Teeb pai, tunneb kaasa, tekitab turvatunnet nagu iga isane peaks tegema.Mastodonis on seda ürgsust, karvasust, elajalikkust - nagu oleksid nad kusagil täiesti vales ajas kinni ning üritavad kõva metallikärinaga välja pääseda. Ja mulle meeldib pudru ja kapsad - nii stoner, proge, hevi, metal, hardcore - võib-olla läheb mulle ka indie peale sest see on samuti segapudru kõigest. St see muusika suudab sind võtta igas tujus ja iga meeleoluga -sest seal on kõige jaoks midagi. HIngele, emotsioonidele, loogikale, naudingutele.
Kogu see album ajab mu pööraseks - seksida tahaks! Selline isaste muusika tekitab minus seda tunnet, kui asi on õige. Ja Mastadon seda teeb! See ei jää viimaseks kohtumiseks nendega, ma luban. Ma pole tükk aega nii head isast muusikat saanud.
Tuesday, January 12, 2010
Iiris Vesik - pöörane väike My
Kuna Eesti Laul on täna teemaks siis tooks siinkohal siis ära esimese mulje esimesest loost, mida kuulsin - tegelt esimene oli Rolf, aga kuna mul on Rolfi suhtes teatud arvamus kujunenud, siis seda ma üldse ei kommenteerikski - aga Iiris Vesik. Tema väga suureks trumbiks on väikese My stiil ning hääl - sealjuures ma ei räägi oma pisikesest sõbrannast My-st (keda hääldatakse mi:). Minu jaoks meenutab muidugi kõike mis tuleb Ladytroni, Lykke Li, Björgi jne sulest. Taaskord ehe näide sellest, et drum'n'bass ja rock on täiesti sarnased. Ma tean, et mulle vaidleks enamus rokifännid vastu ja ka enamus trammijabussisõbrad samuti. Aga nende lugude seast võiks soovitada midagi täiesti hullu kohvisõpradele! TÄiesti vaimukas lugu! Ning Samson neile, kes armastavat rahu ja ilu ja olemist!
Aga arvan, et see Astronaudi lugu on liiga alternatiivne eestlaste jaoks! Kahjuks. Muidugi on sel konkursil edasisaajate hulgas Vaiko - minu absoluutne lemmik, samuti Marten ja veel Kene ka! ALternatiivseid asju küllaga veel lisaks!
Aga Iiris Vesik on siis see neiu, kes algul mu kõrvu kriipis oma häälega, lihtsalt ma polnud harjunud sellise lapseliku häälega! Aga kui nüüd neid myspace lugusid kuulata, siis need kõik kokku moodustavad terviku, täpselt sellise nagu ta on. Otsib oma kohta ning arenemist. VÕib-olla ongi hea, et ta otsib - talle sobib see! See ei sobiks naisele või mehele. Tema on veel väike naine ja mitte halvas mõttes! Tal on rohkem antud kui enamusele meist! Ja see on armas ning tore!
Aga arvan, et see Astronaudi lugu on liiga alternatiivne eestlaste jaoks! Kahjuks. Muidugi on sel konkursil edasisaajate hulgas Vaiko - minu absoluutne lemmik, samuti Marten ja veel Kene ka! ALternatiivseid asju küllaga veel lisaks!
Aga Iiris Vesik on siis see neiu, kes algul mu kõrvu kriipis oma häälega, lihtsalt ma polnud harjunud sellise lapseliku häälega! Aga kui nüüd neid myspace lugusid kuulata, siis need kõik kokku moodustavad terviku, täpselt sellise nagu ta on. Otsib oma kohta ning arenemist. VÕib-olla ongi hea, et ta otsib - talle sobib see! See ei sobiks naisele või mehele. Tema on veel väike naine ja mitte halvas mõttes! Tal on rohkem antud kui enamusele meist! Ja see on armas ning tore!
Thursday, January 7, 2010
Muse' vastuhakk maailma lollusele!
Lubatud Animal Collective ei tule, praegu! Ma lihtsalt pole valmis selleks. TUleb hoopis Muse. Kõigepealt vist võiks rääkida sellest, kuidas Muse mulle varem ei meeldinud, kuidas mulle ei meeldinud see meesvokaal. Ma kohe ei sallinud seda ning muusika tegi mind kuidagi väga-väga närviliseks. Aga uus album andis neile võimaluse. Juba mõninga eelneva pealt on minuni jõudnud niiöelda üksikud head lood tänu headele sõpradele, kes on leidnud nö õiged - mitte nii närvilised lood.
Aga jõuame siis lõpuks selle Resistance juurde. Ma olen väga rahul. Olen viimased 5 päeva vast kuulanud mõned korrad päevas seda albumit. Kuna mina jõudsin eelneval aastal alles! Queenini (ka selle jaoks polnud ma varasemalt piisavalt küps) võib juba ette ennustada, et minu jaoks on need kaks täiesti sarnased. Minu arvates vägagi kihvt on see, et tänapäeval keegi suudab sellise pop-rocki ühendada niivõrd hästi ja huvitavalt klassikalise muusikaga.
Mul tekkis isegi huvi nüüd nende vanema muusikaga tutvuda. Ohh kuidas ma armastan nö puhkuseaega, siis on aega muusikat kuulata!
Seda albumit ma eraldi lugudena ei soovitakski(mitte et eraldiseisvana lood halvad oleks) - minu arvates on see kui üks teos, mida kuulates lipsab aeg käest ning toodab iseenesesse energiat, rahu ja ühiskondlikult kasulike mõtteid. Mulle meeldib selline mõnus käre kitarrisound ning tänapäevane taustapiit. Kas lihtsalt hakkavad mehed vanaks jääma ning nendesse jõudma selline küpsus - eriti laulja hääle toodetavasse energiavoosse - mis toodab sellist sisemist rahu, kiskudes kõik ebameeldiva välja.
"Uprising" tõmbab käima kohe alguses ning siis rahulikult kogu albumi käigus uinutatakse taas unele, kõik mis seda kuuleb- ning siis äratab üles ning aitab silmad lahti teda kogu maailmas valitseva lolluse nägemiseks. Kutsutakse üles silmi lahti tegema ning iseendale ausalt tunnistama kõike mis on meie ümber.
Albumi nimiloo puhul meeldivad mulle nö kauged trummid, mis tekitab sellise tunde nagu oleksin suure lava kontserdil. Silmad sulgeda siis...
Love is our resistance....
"Undisclosed desires" on minu arvates väga huvitav külg üldse Muse-l selline õrn r'n'b-lik lähenemine ja selline basskitarri kasutamine, mis tekitab sellise õrna plärina heas mõttes. Lugu pani väga palju mõtlema selle üle, et kui paljud inimesed ikkagi kannavad maske ja lõpuks unustavad iseenda ära, märkamate et teised võivad sõltuda just meist.
Üldse on selles albumis väga palju sellist ühiskondlikku hukkamõistu ning "United States of Eurasia", väga palju poleemikat tekitanud maailmas ajab naerma ning nutma ühe korraga. Väga palju on selles loos, mis paneb muigama ning mõtlema: sõdades pole võitjaid ning see kõik on mõttetu! Miks me teeme seda oma lastele, miks me teeme seda peredele? Selles loos on nii Queeni, Lähis-idalikke sounde ja käike, klassikat, halvakspanu ning rahu ilu!
"Unnatural selection" meenutab mulle kõiges Serj Tanjani - muusika, sõnad, mõte, laulmisviis ning kogu asi ning seetõttu see mulle väga meeldibki. Ja tegelikult on nii hea meel, et inimesed mõtlevad sarnaselt. Just mõtte suhtes! Inimestel on mure maailma pärast ning kui see panna niivõrd ilusti lauludesse, siis jõuab sealt ka mõtleva inimeseni midagi - vähemalt on nemad midagi teinud, et maailma päästa!
Kuna eelmine aasta oli mul üldse nö vanade rahva lemmikutega tutvumise aasta siis ma ka eelmisel aastal muuhulgas tutvusin Dream Theater -i loominguga, siis "MK Ultra" meenutab mulle neid.
Kuna olen ka suur soundtrackide sõber, siis on Muse viimasel ajal mind üldse rõõmustanud erinevate soundtrackide pealt - "I belong to you" on siis täpselt üks nendest lugudest. Ehk kõige muselikum lugu minu arvates - selle traditsioonilises tähenduses. Ilmselt peale selle albumiga tutvumist pole see lemmiklugu neilt, aga sobib täielikult minu igapäevasesse playlisti.
Ning nende viienda stuudioalbumi lõpetuseks 13-minutiline III osaline "Exogenesis: Symphony" - mis on minu arvates lihtsalt suuuuuuuuuuuuuuuuurepärane.
Võiks öelda,et Muse Resistance on kokkuvõte minu aasta tutvumistest - seal on kõike: nii Queeni, Dream Theater'it, Serj Tanjani, vanu klassikalise roki sounde ning uut alternatiivse muusika kõla, mis õrnalt togis ja siis tegi pai!
Ma ei oska küll siia mingit lugu kohe niimoodi välja tuua - soovitaksin kuulata kõike ja korraga, sest see album tekitas soovi kohe nende kontserdile minna ning nende kohta rohkem teada saada.
Aga valisin siis, kohe algusest selle:
P.s: bassimees on ka päris kena!
Aga jõuame siis lõpuks selle Resistance juurde. Ma olen väga rahul. Olen viimased 5 päeva vast kuulanud mõned korrad päevas seda albumit. Kuna mina jõudsin eelneval aastal alles! Queenini (ka selle jaoks polnud ma varasemalt piisavalt küps) võib juba ette ennustada, et minu jaoks on need kaks täiesti sarnased. Minu arvates vägagi kihvt on see, et tänapäeval keegi suudab sellise pop-rocki ühendada niivõrd hästi ja huvitavalt klassikalise muusikaga.
Mul tekkis isegi huvi nüüd nende vanema muusikaga tutvuda. Ohh kuidas ma armastan nö puhkuseaega, siis on aega muusikat kuulata!
Seda albumit ma eraldi lugudena ei soovitakski(mitte et eraldiseisvana lood halvad oleks) - minu arvates on see kui üks teos, mida kuulates lipsab aeg käest ning toodab iseenesesse energiat, rahu ja ühiskondlikult kasulike mõtteid. Mulle meeldib selline mõnus käre kitarrisound ning tänapäevane taustapiit. Kas lihtsalt hakkavad mehed vanaks jääma ning nendesse jõudma selline küpsus - eriti laulja hääle toodetavasse energiavoosse - mis toodab sellist sisemist rahu, kiskudes kõik ebameeldiva välja.
"Uprising" tõmbab käima kohe alguses ning siis rahulikult kogu albumi käigus uinutatakse taas unele, kõik mis seda kuuleb- ning siis äratab üles ning aitab silmad lahti teda kogu maailmas valitseva lolluse nägemiseks. Kutsutakse üles silmi lahti tegema ning iseendale ausalt tunnistama kõike mis on meie ümber.
Albumi nimiloo puhul meeldivad mulle nö kauged trummid, mis tekitab sellise tunde nagu oleksin suure lava kontserdil. Silmad sulgeda siis...
Love is our resistance....
"Undisclosed desires" on minu arvates väga huvitav külg üldse Muse-l selline õrn r'n'b-lik lähenemine ja selline basskitarri kasutamine, mis tekitab sellise õrna plärina heas mõttes. Lugu pani väga palju mõtlema selle üle, et kui paljud inimesed ikkagi kannavad maske ja lõpuks unustavad iseenda ära, märkamate et teised võivad sõltuda just meist.
Üldse on selles albumis väga palju sellist ühiskondlikku hukkamõistu ning "United States of Eurasia", väga palju poleemikat tekitanud maailmas ajab naerma ning nutma ühe korraga. Väga palju on selles loos, mis paneb muigama ning mõtlema: sõdades pole võitjaid ning see kõik on mõttetu! Miks me teeme seda oma lastele, miks me teeme seda peredele? Selles loos on nii Queeni, Lähis-idalikke sounde ja käike, klassikat, halvakspanu ning rahu ilu!
"Unnatural selection" meenutab mulle kõiges Serj Tanjani - muusika, sõnad, mõte, laulmisviis ning kogu asi ning seetõttu see mulle väga meeldibki. Ja tegelikult on nii hea meel, et inimesed mõtlevad sarnaselt. Just mõtte suhtes! Inimestel on mure maailma pärast ning kui see panna niivõrd ilusti lauludesse, siis jõuab sealt ka mõtleva inimeseni midagi - vähemalt on nemad midagi teinud, et maailma päästa!
Kuna eelmine aasta oli mul üldse nö vanade rahva lemmikutega tutvumise aasta siis ma ka eelmisel aastal muuhulgas tutvusin Dream Theater -i loominguga, siis "MK Ultra" meenutab mulle neid.
Kuna olen ka suur soundtrackide sõber, siis on Muse viimasel ajal mind üldse rõõmustanud erinevate soundtrackide pealt - "I belong to you" on siis täpselt üks nendest lugudest. Ehk kõige muselikum lugu minu arvates - selle traditsioonilises tähenduses. Ilmselt peale selle albumiga tutvumist pole see lemmiklugu neilt, aga sobib täielikult minu igapäevasesse playlisti.
Ning nende viienda stuudioalbumi lõpetuseks 13-minutiline III osaline "Exogenesis: Symphony" - mis on minu arvates lihtsalt suuuuuuuuuuuuuuuuurepärane.
Võiks öelda,et Muse Resistance on kokkuvõte minu aasta tutvumistest - seal on kõike: nii Queeni, Dream Theater'it, Serj Tanjani, vanu klassikalise roki sounde ning uut alternatiivse muusika kõla, mis õrnalt togis ja siis tegi pai!
Ma ei oska küll siia mingit lugu kohe niimoodi välja tuua - soovitaksin kuulata kõike ja korraga, sest see album tekitas soovi kohe nende kontserdile minna ning nende kohta rohkem teada saada.
Aga valisin siis, kohe algusest selle:
P.s: bassimees on ka päris kena!
Monday, January 4, 2010
The Xx "Xx" - ma pole sellist elamust ikka tükk aega saanud albumist!
Ma olen armunud, ma olen nii armunud. See muusika on lihtsalt võrratu ja lummav ja ergutavalt erutav. Esimestest nootidest ja helidest alates. Ma olen nii sees. Ma mõtlesin lõunauinakule minnes, et panen esmakordseks kuulamiseks taustaks üürgama. Uni läks introga pealt ära. Nüüd siis olen üle 3 tunni lummatud olnud.
Lõi välja jällegi minu romantikahimu. Romantikahullus. Nunnumeeter ja kõik muu, mis erutab mu armastusegeeni. Kas saavad hääled paremini koos kõlada? Naiskovalisti mõnus kähe natuke uje hääl ning mehehääl, mis tundub vanem, kui mees selle taga. Meeshääl tekitab tõelist turvatunnet ning naine igatsust...
Muusika.
Ma ei oska kirjeldada, miks see otseselt mind niivõrd võlub.
Alustame kohe Introst. Kitarr võtab juba kõrvust kinni ja viib ära endast välja. Bass juhatab sisse meheliku toe ning see kokku teeb tõeliselt mõnusa tunde ja surub tugitooli AINULT neid kuulama.
VCR on selline õrn ja silitav. Teeb pai ja laseb unistada ja uskuda kõigesse mida ise peaks soovida tahtma. Mulle on alati peale läinud suhteliselt jõuline bass ning minu jaoks lõuna-ameerikalik kitarri kasutamine. Minu jaoks müüb alati kõik mis on seotud pulpfictionliku lähenemisega. Kitarrid ning käigud, mis panevad kohe kuulama. Ja see basstrummi põmp-põmp (kuigi trumme pole), mis on mulle alati meeldinud ka Vaiko juures.
Jätkame selle samaga. 2009 aastal ka Kasabian võlus mind sarnase kitarrikõlaga. Nende ilmselt kõige kõvem väljatulnud singel "Crystalised" toob minus esile kõige selle, mis on minu endaga viimase poole aasta jooksul toimunud. Kogu igatsus ja ebalev tunne. Nagu oleks jäetud, aga samas kinnitatakse, et midagi pole lahti ja elu on lill.
Ja ma ei suuda seda kirjutada, sest ma aina kuulan ja kuulan kui hakkan süvenema kuhugi. See viib ikka nii kaugele ära, et jah. Väga raske on kontsentreeruda. Ma tahaks nii oma nahast välja hüpata, sest see on lihtsalt nii hea. "Islands" tekitab igasugu tundeid. Aga praegu jään muusika juurde. Laulud, muusikaline pool on selles loos täis särtsu ja õnne. Täis täielikku andumust ning lihtsust. Nii lihtne.
"Heart skipped beat"
Nagu hiljuti ühele sõbrale mainisin, et kitarr on instrument, mis suudab kõiki emotisoone võimendada. Nii ongi.
"Fantasy"
See on see koht kus ma pean lihtsalt kirjutama sellest, mida kogu The Xx muusika mulle meenutab. Ta on ideaalne salat Fujiya & Miyagist, Ladytronist, Kasabianist, Burialist, Red Hot CHilli Peppersist, Bloc Party'st, Pulp Fictioni soundtrackist, Lykke List ja isegi tükite Vaikot, eriti sellise läheduse poolest ning ilmselt midagi veelt kõigest sellest, mis on mind lummanud kunagi - see kõik on pandud täpselt õigesse lihtsuse astmesse, tuues välja kõige olulisemad hetked.
"Basic spaces" - ainus lugu mille puhul võib öelda, et nende eeskujuks võiks olla Aaliyah ning üldse see on minu arvates ainuke R&B alla liigitada saav lugu neilt.
Peale Lykke Li-d üldse üle pika aja mõnus naishääl, mis mind kuulama paneb. Minu jaoks puhas indie.
Algusest lõpuni on see mõnus lõputu armastuselugu, poisi ja tüdruku vahel. Kuna ühe albumi jooksul on teinud nad suhtes väga suure hüppe, siis ei oskagi midagi järgmiselt (loodan, et see ikka kunagi tuleb) oodata. Sama nagu kuulda ei tahaks. Lummav võib olla, aga ise tahan ka kuulajana edasi arendeda.
Kokkuvõtvalt olen ma täieslikult lummatud ilmselt mitmeks päevaks ja Animal Collective juurde jõuan alles hiljem. Peale sellist muusikat oleks liig ka nende kallale asuda, sest siis ma oleks täiesti väsinud.
Lõi välja jällegi minu romantikahimu. Romantikahullus. Nunnumeeter ja kõik muu, mis erutab mu armastusegeeni. Kas saavad hääled paremini koos kõlada? Naiskovalisti mõnus kähe natuke uje hääl ning mehehääl, mis tundub vanem, kui mees selle taga. Meeshääl tekitab tõelist turvatunnet ning naine igatsust...
Muusika.
Ma ei oska kirjeldada, miks see otseselt mind niivõrd võlub.
Alustame kohe Introst. Kitarr võtab juba kõrvust kinni ja viib ära endast välja. Bass juhatab sisse meheliku toe ning see kokku teeb tõeliselt mõnusa tunde ja surub tugitooli AINULT neid kuulama.
VCR on selline õrn ja silitav. Teeb pai ja laseb unistada ja uskuda kõigesse mida ise peaks soovida tahtma. Mulle on alati peale läinud suhteliselt jõuline bass ning minu jaoks lõuna-ameerikalik kitarri kasutamine. Minu jaoks müüb alati kõik mis on seotud pulpfictionliku lähenemisega. Kitarrid ning käigud, mis panevad kohe kuulama. Ja see basstrummi põmp-põmp (kuigi trumme pole), mis on mulle alati meeldinud ka Vaiko juures.
Jätkame selle samaga. 2009 aastal ka Kasabian võlus mind sarnase kitarrikõlaga. Nende ilmselt kõige kõvem väljatulnud singel "Crystalised" toob minus esile kõige selle, mis on minu endaga viimase poole aasta jooksul toimunud. Kogu igatsus ja ebalev tunne. Nagu oleks jäetud, aga samas kinnitatakse, et midagi pole lahti ja elu on lill.
Ja ma ei suuda seda kirjutada, sest ma aina kuulan ja kuulan kui hakkan süvenema kuhugi. See viib ikka nii kaugele ära, et jah. Väga raske on kontsentreeruda. Ma tahaks nii oma nahast välja hüpata, sest see on lihtsalt nii hea. "Islands" tekitab igasugu tundeid. Aga praegu jään muusika juurde. Laulud, muusikaline pool on selles loos täis särtsu ja õnne. Täis täielikku andumust ning lihtsust. Nii lihtne.
"Heart skipped beat"
Nagu hiljuti ühele sõbrale mainisin, et kitarr on instrument, mis suudab kõiki emotisoone võimendada. Nii ongi.
"Fantasy"
See on see koht kus ma pean lihtsalt kirjutama sellest, mida kogu The Xx muusika mulle meenutab. Ta on ideaalne salat Fujiya & Miyagist, Ladytronist, Kasabianist, Burialist, Red Hot CHilli Peppersist, Bloc Party'st, Pulp Fictioni soundtrackist, Lykke List ja isegi tükite Vaikot, eriti sellise läheduse poolest ning ilmselt midagi veelt kõigest sellest, mis on mind lummanud kunagi - see kõik on pandud täpselt õigesse lihtsuse astmesse, tuues välja kõige olulisemad hetked.
"Basic spaces" - ainus lugu mille puhul võib öelda, et nende eeskujuks võiks olla Aaliyah ning üldse see on minu arvates ainuke R&B alla liigitada saav lugu neilt.
Peale Lykke Li-d üldse üle pika aja mõnus naishääl, mis mind kuulama paneb. Minu jaoks puhas indie.
Algusest lõpuni on see mõnus lõputu armastuselugu, poisi ja tüdruku vahel. Kuna ühe albumi jooksul on teinud nad suhtes väga suure hüppe, siis ei oskagi midagi järgmiselt (loodan, et see ikka kunagi tuleb) oodata. Sama nagu kuulda ei tahaks. Lummav võib olla, aga ise tahan ka kuulajana edasi arendeda.
Kokkuvõtvalt olen ma täieslikult lummatud ilmselt mitmeks päevaks ja Animal Collective juurde jõuan alles hiljem. Peale sellist muusikat oleks liig ka nende kallale asuda, sest siis ma oleks täiesti väsinud.
Sunday, January 3, 2010
Eestlane olen ja eestlaseks jään...
Mind on alati piinanud nö ühiskondlikud probleemid ning see, kuidas ma peaksin neisse suhtuma - kui üldse peaksin kuidagi suhtuma. Ma nüüd olen süvenenud natuke Analysise "Eestlase" videosse ja seda korduvalt vaadanud, siis on tekkinud minus endas mitmeid erinevaid tundeid ja mõtteid.
Kogu see eestluse teema on minu jaoks väga oluline aastaid - ju mind on siis selliseks kasvatatud; samuti on olnud mul alati väikene hirm, et inimesed unustavad selle, kes nad on ning ei anna edasi oma lastele rahvuse tähendust. Meist kasvab üks suur suur eurooplaste pere, ilma et me enam oma ajalugu mõistaksime. Muidugi pole mõtet külvata paanikat ja hirmu oma lastele seoses mustade aastatega meie ajaloos.
Mind häirib tugevalt see, et nii paljud minu sõbrad, tuttavad ja noored eestlased lähevad siit lihtsalt minema, et saada raha. Mis raha annab meile? Annab ta meile unistused? Antud video põhjal ongi ehk esimese asjana püütud öelda, et nende noormeeste unistuseks on rokkida ning teha seda kõvasti ja hingega. Siis tuleb ka neid, kes on nõus nendega koos või nende ees hüppama. Hingega tehtud asja tunneb alati ära. Aga vaevalt selle annab raha. Raha võib kaasneda ainult inimestega kes on õnnelikud.
Aga kas külapoe ees istuv väike jota, kellel hambus! kodukasvuhoonesoe tomat, pole õnnelik? Olen nii mitmeski varasemalt nähtud dokumentaalses saates nö töötuid, kes on väga õnnelikud selle eluga ning nad ütlevad, et see on nende valik. Nad tahavadki sellist elu. Miks meie "keskmised" eestlased ei taha neid näha või me ei tunnista nende olemasolekut? Enamasti ei tee nad meile halba ning nad on meie ühiskonna osa. Ja ka nemad on kellegi vanaemad/vanaisad. Mul endalgi on olnud selline vanaisa - ma armastasin tegelikult teda ikkagi, missest et ta oli selline - kes teab kuidas mina veel kunagi lõpetan? Muidugi mul oli piinlik, et mul selline vanaisa oli. Meil on alati ühiskonnas nende pärast piinlik. Aga kui vähe on neile vaja õnneks - pudel näppu ja kambajõmmid kaasa ning terviseks! Vahest mulle tundub, et nad on isegi rohkem eestlased - või kas saab üldse mõõta kellegi eestlaseks olemist! See on ju südameasi.
Oma naabritele oleme me ehk kõige suuremad lõukoerad, kes klähvivad päevast päeva kellegi parema auto peale ning suurema maja peale. Me unustame täielikult selle, et kes teab mis on ühe või teise asja hind ning lõppkokkuvõtteks, on sel tähtsust? Mu isa ütleb alati - ega ma teisele poole neid asju kaasa võtta ei saa, seega tarbin parem emotsioone! Emotsioonid mida me tekitame ise, on sageli mõttetult negatiivsed ning teistega võrdlemisele suunatud. Ja ise läheme kadedusest lõhki. Aga kui vaadata tõesti maal elavat memmekest, kes on õnnelik oma kartulisaagi üle ja ta on oma elus jõudnud nii küpsesse faasi, et suudab tunda rõõmu selle üle, et noortel läheb hästi. See maal elav memm on tegelikult kõige õnnelikum! Võib-olla ta tahakski, et teised tuleksid talle appi, aga ta saab iseenesega hakkama. Kas sellega saab kunagi ka hakkama meie põlvkond? Põlvkond kes on harjunud sellega, et ema isa ostavad meile auto ja korteri. Teenustena tellime isegi elektrikust pirnivahetaja ning kui vaja triikida, siis koduabilise.
Samuti võime me mõelda, et meil on vastik rõve naabrimutt (ka neid on kindlasti, aga ega mina kellegi motiive tea!), kes topib igal sammul oma nina meie asjadesse. Oleme teineteise vastu rõvedad penid, kes midagi peale haukumise ja naabri õuele häda tegemise teha oskagi ning joodikud poe juures rõvedad haisvad olevused, nägemate nende kõigi silmis ja südames muret enda või mõne lapse pärast. Ja see millised me oleme, võib olla tuhandest asjast tingitud. Aga võib-olla olen mina liialt naiivne.
Ostame poest kartulit ning vanaema maal vaatamas ei käi? Meie lapsed isegi ei pruugi teada, kuidas vanasti kartuleid sorteeriti või kasvatati. Või teine variant, vanaema on modernne linnavanaema kellel palutakse oma laste poolt lihtsalt omi asju ajada ning noorte ellu nina mitte toppida.
Elame nö õnnelikku elu ning mõtleme et kõik on hästi. Unustame oma kodu ning oma unistused. Istume rahamäe otsas, ei märka oma pere. Mõne lapse jaoks võib ollagi suurimaks unistuseks see, et ema ja isa nendega läheksid kontserdile, et hüpata - või sauna, et lihtsalt juttu rääkida. Lapsed saadame reisile Milanosse shoppama ning mägedesse suusatama näitamata, millist võlu on Eesti looduses. Ja miks peaks lastel tekkima mingisugunegi side Eestimaaga? Kui selliselt elu edasi läheb, siis ei taha ka enam mina olal eestlane - ma ei taha oma lastelastele selliseid kaasmaallasi, kes on hoolimatud.
Mind võidi siia ilma ju sünnitada eestlaseks, aga kui kaua ma tahan olla eestlane kui ühiskonnas toimuvad mõttetud lollused ning isegi kinniteedel olevaid auke ei suudeta ära parandada. Viimati vestlesin ühe noormehega, kes lubas hakata ehitusvaldkonnas tegema nö paljastusi äri tagamaade kohta. Teda ajab närvi lihtsalt see et mõnes piirkonnas võidavad vaid teatud firmad ning ülejäänud võivad vaid loota mõne konkursi võtmisest. Eestis kukutakse taas mõngisse käsi-peseb-kätt auku ning vaid-tutvused-loevad kuristikku. Anname me siis noortele mingeid võimalusi.
Aga rokk - rokk aitab elada. Aitab emotsioonidega toime tulla, aitab unistada, aitab unustada. Rokk võib olla elustiil, muusika, teraapia, tunnete avaldamise vorm jne jne. Ja inimesed kelle elueesmärgiks on ükskõik missugune positiivne rokk oma unistuse näol on ilmselt õigel teel. Unistused on positiivsed. TUleb leida ka positiivsed teed, et saada üles mägedest ning ületada kõik tõkked. Põhiline on selle juures mitte unustada, et me teeme seda kõike iseendile, oma perele, sõpradele ja lõppkokkuvõtteks kogu ühiskonnale.
Alguses me võime ju unistada vaikselt, mängides pilli põhimõtteliselt tühjal laval, kus pole isegi mitte võimendust, see ei takista meil liikumast lauluväljakul antavad kontserdil poole. Selliesl juhul on poisid ja rokk. Aga kui jõutakse juba tehnikani ja suure auditooriumini, siis on tegemist juba andmisega. Emotsioonide jagamise ning vastastikuse täiustamisega.
Aga see video ja see teema teeb mind üldse liiga kirglikuks...jube kohe! HOidke end ja teisi! Unistage armsalt ja tehke elu paremaks, alustades iseendast!
www.analysisband.com
Analysis - Eestlane
Kogu see eestluse teema on minu jaoks väga oluline aastaid - ju mind on siis selliseks kasvatatud; samuti on olnud mul alati väikene hirm, et inimesed unustavad selle, kes nad on ning ei anna edasi oma lastele rahvuse tähendust. Meist kasvab üks suur suur eurooplaste pere, ilma et me enam oma ajalugu mõistaksime. Muidugi pole mõtet külvata paanikat ja hirmu oma lastele seoses mustade aastatega meie ajaloos.
Mind häirib tugevalt see, et nii paljud minu sõbrad, tuttavad ja noored eestlased lähevad siit lihtsalt minema, et saada raha. Mis raha annab meile? Annab ta meile unistused? Antud video põhjal ongi ehk esimese asjana püütud öelda, et nende noormeeste unistuseks on rokkida ning teha seda kõvasti ja hingega. Siis tuleb ka neid, kes on nõus nendega koos või nende ees hüppama. Hingega tehtud asja tunneb alati ära. Aga vaevalt selle annab raha. Raha võib kaasneda ainult inimestega kes on õnnelikud.
Aga kas külapoe ees istuv väike jota, kellel hambus! kodukasvuhoonesoe tomat, pole õnnelik? Olen nii mitmeski varasemalt nähtud dokumentaalses saates nö töötuid, kes on väga õnnelikud selle eluga ning nad ütlevad, et see on nende valik. Nad tahavadki sellist elu. Miks meie "keskmised" eestlased ei taha neid näha või me ei tunnista nende olemasolekut? Enamasti ei tee nad meile halba ning nad on meie ühiskonna osa. Ja ka nemad on kellegi vanaemad/vanaisad. Mul endalgi on olnud selline vanaisa - ma armastasin tegelikult teda ikkagi, missest et ta oli selline - kes teab kuidas mina veel kunagi lõpetan? Muidugi mul oli piinlik, et mul selline vanaisa oli. Meil on alati ühiskonnas nende pärast piinlik. Aga kui vähe on neile vaja õnneks - pudel näppu ja kambajõmmid kaasa ning terviseks! Vahest mulle tundub, et nad on isegi rohkem eestlased - või kas saab üldse mõõta kellegi eestlaseks olemist! See on ju südameasi.
Oma naabritele oleme me ehk kõige suuremad lõukoerad, kes klähvivad päevast päeva kellegi parema auto peale ning suurema maja peale. Me unustame täielikult selle, et kes teab mis on ühe või teise asja hind ning lõppkokkuvõtteks, on sel tähtsust? Mu isa ütleb alati - ega ma teisele poole neid asju kaasa võtta ei saa, seega tarbin parem emotsioone! Emotsioonid mida me tekitame ise, on sageli mõttetult negatiivsed ning teistega võrdlemisele suunatud. Ja ise läheme kadedusest lõhki. Aga kui vaadata tõesti maal elavat memmekest, kes on õnnelik oma kartulisaagi üle ja ta on oma elus jõudnud nii küpsesse faasi, et suudab tunda rõõmu selle üle, et noortel läheb hästi. See maal elav memm on tegelikult kõige õnnelikum! Võib-olla ta tahakski, et teised tuleksid talle appi, aga ta saab iseenesega hakkama. Kas sellega saab kunagi ka hakkama meie põlvkond? Põlvkond kes on harjunud sellega, et ema isa ostavad meile auto ja korteri. Teenustena tellime isegi elektrikust pirnivahetaja ning kui vaja triikida, siis koduabilise.
Samuti võime me mõelda, et meil on vastik rõve naabrimutt (ka neid on kindlasti, aga ega mina kellegi motiive tea!), kes topib igal sammul oma nina meie asjadesse. Oleme teineteise vastu rõvedad penid, kes midagi peale haukumise ja naabri õuele häda tegemise teha oskagi ning joodikud poe juures rõvedad haisvad olevused, nägemate nende kõigi silmis ja südames muret enda või mõne lapse pärast. Ja see millised me oleme, võib olla tuhandest asjast tingitud. Aga võib-olla olen mina liialt naiivne.
Ostame poest kartulit ning vanaema maal vaatamas ei käi? Meie lapsed isegi ei pruugi teada, kuidas vanasti kartuleid sorteeriti või kasvatati. Või teine variant, vanaema on modernne linnavanaema kellel palutakse oma laste poolt lihtsalt omi asju ajada ning noorte ellu nina mitte toppida.
Elame nö õnnelikku elu ning mõtleme et kõik on hästi. Unustame oma kodu ning oma unistused. Istume rahamäe otsas, ei märka oma pere. Mõne lapse jaoks võib ollagi suurimaks unistuseks see, et ema ja isa nendega läheksid kontserdile, et hüpata - või sauna, et lihtsalt juttu rääkida. Lapsed saadame reisile Milanosse shoppama ning mägedesse suusatama näitamata, millist võlu on Eesti looduses. Ja miks peaks lastel tekkima mingisugunegi side Eestimaaga? Kui selliselt elu edasi läheb, siis ei taha ka enam mina olal eestlane - ma ei taha oma lastelastele selliseid kaasmaallasi, kes on hoolimatud.
Mind võidi siia ilma ju sünnitada eestlaseks, aga kui kaua ma tahan olla eestlane kui ühiskonnas toimuvad mõttetud lollused ning isegi kinniteedel olevaid auke ei suudeta ära parandada. Viimati vestlesin ühe noormehega, kes lubas hakata ehitusvaldkonnas tegema nö paljastusi äri tagamaade kohta. Teda ajab närvi lihtsalt see et mõnes piirkonnas võidavad vaid teatud firmad ning ülejäänud võivad vaid loota mõne konkursi võtmisest. Eestis kukutakse taas mõngisse käsi-peseb-kätt auku ning vaid-tutvused-loevad kuristikku. Anname me siis noortele mingeid võimalusi.
Aga rokk - rokk aitab elada. Aitab emotsioonidega toime tulla, aitab unistada, aitab unustada. Rokk võib olla elustiil, muusika, teraapia, tunnete avaldamise vorm jne jne. Ja inimesed kelle elueesmärgiks on ükskõik missugune positiivne rokk oma unistuse näol on ilmselt õigel teel. Unistused on positiivsed. TUleb leida ka positiivsed teed, et saada üles mägedest ning ületada kõik tõkked. Põhiline on selle juures mitte unustada, et me teeme seda kõike iseendile, oma perele, sõpradele ja lõppkokkuvõtteks kogu ühiskonnale.
Alguses me võime ju unistada vaikselt, mängides pilli põhimõtteliselt tühjal laval, kus pole isegi mitte võimendust, see ei takista meil liikumast lauluväljakul antavad kontserdil poole. Selliesl juhul on poisid ja rokk. Aga kui jõutakse juba tehnikani ja suure auditooriumini, siis on tegemist juba andmisega. Emotsioonide jagamise ning vastastikuse täiustamisega.
Aga see video ja see teema teeb mind üldse liiga kirglikuks...jube kohe! HOidke end ja teisi! Unistage armsalt ja tehke elu paremaks, alustades iseendast!
www.analysisband.com
Analysis - Eestlane
Subscribe to:
Posts (Atom)