Eile käisin siis Saku Suurhallis vaatamas minu pubekaaegset lemmikut "Limp Bizkitit". Ei pidanud pettuma. Muidugi mulle meeldis see, et täpselt alustati peale ja ei pidanud soojendusbändi ka vaatama. Kohe sai asuda kogu täiega peategelaste vaatamise juurde.
Muidugi mängiti ära sellised head vanad lood, mis on läbi aegade parimad olnud. Ja ega minagi sellesmõttes külmaks ei jäänud. Sõnad ja käigud peas - ega siis muud polegi, kui hääl ära karjuda ja hüpata.
Kuna ma olen siiski rohkem rokisõber ning minu jaoks pole nn. räppkultuur väga tuttav, siis ehk mõne koha peal oli olla võõras. Aga ikkagi. ROkk on see mis ühendab igas mõttes. Ja nautisin muidugi ka veel seda, et kohale olid tulnud need, kes neid armastavad või vähemalt lugu peavad - õhkkond oli väga mõnus ja hea. Keegi polnud ka selleks kellaajaks end väga kooma joonud ning kõik oli meeldiv. Vähemalt minu jaoks.
Tore, et Wes tagasi on ja ehk Marilyn Mansoniga koostöö midagi ka andis (homme peaks siis ilmuma Marilyn Mansoni uus album). VÕib-olla mind häiris siiski see, et Dj tegevus segas pillimängu nautimist - aga selle bändi juurde käibki DJ.
"Depending on you is done, giving to you is done
No more eating, no sleeping, no living, it's all just more giving to you and I'm done"
No more eating, no sleeping, no living, it's all just more giving to you and I'm done"
"....it's limp bizkit fuckin' up your town!!!! "
No comments:
Post a Comment