Ilmselt on Liisi Koikson üks väheseid Eesti lauljaid, kes suudaksid anda oma häälega peaaegu et kõik kogu loost. Ja see kõik muu lisab viimast lihvi. Minu selleaastane jazzi-hullus ilmselt jõudis alles nüüd kohale. Tavaliselt on mul sügiseti aega süveneda ja tagasi vaadata. Sel aastal ehk jõuab jõululaupäeval natuke tagasi vaadata.
"Ettepoole" algabki nimilooga. Ja peale esimest lugu, pole mõtet hinnanguid anda. See on alles algus. Omamoodi algus. Ma ei oskagi öelda mis selle kauni kompoti ühiseks nimetajaks võiks olla. Mittebeebiroosa ilu ja armsus. Hea võtab midagi sellelt esimeselt loolt ja teisalt annab järgmisele. "Hea" peegeldab ehk nõksu seda aega, mis on mõjutanud Liisit nooruses. Muusika. Ja kui noormees mind tantsuõhtul selle looga tantsule kutsuks. Tantsiks küll. Coldplay, U2. Aga kuidagi imelik, et naiste poole pealt poleks mingit võrdkuju tuua maailmast. Naistega seoses läheb tavaliselt seksiks kätte. Isegi kui tema laulab otseselt seksist, siis see ei tundu selline odav panemine, vaid õrnuste ja vaimsuse keeles õrnutsemine ja kirglik öö, mis ei tohiks mitte kunagi lõppeda.
Tahan olla siin kui otsid mind. Üksinda. Ja kui tuled, mis on selle hind. Mulle ütle sa. Tee nii pikk on ees. Kui keegi kõrvale tuleks nüüd ja veel võtaks kätte minu käe. Ja siis ma...

Kujundus on peen, stiilne ning minu jaoks vajalik informatsioon maitsekal kujul sees.
Selles albumis on romantikat, vallatust, armastust, pettumust, igatsust, üksindust. Ja LOOTUST. Õnnelikku lootust. Ma igal juhul soovitan soovitada seda albumit kuulata, hankida ja nautida. Iga inimese elus on hetki, mil nautida seda ilu ja rahu ja energiat. Kasvõi armsama jalgu masseerides või ....
No comments:
Post a Comment