Aasta tagasi ei öelnud Ozzy mulle üldse mitte midagi. Umbes pool aastat tagasi soovitas sõber mul kuulata paari albumit - "Ozzmosis" ja "The Ultimate Sin". Kuulasin. Kuulasin ka veel teisigi. Kuulama õpetas hoopiski Ozzy kaverite album "Under Cover" ja sealt läks kõik edasi. Nüüd on need sõbra soovitatud albumid pidevalt käeulatuses ning nautimiseks. Aga nüüd selle uue "kisa" juurde.
Esimene lugu juba üllatas. "Let it die" tundus algul sellise kommertsi jaoks olevat toodetud, kuid mida rohkem seda laulu kuulasin, seda rohkem üllatusi sealt tuli- tuleb.
Time waits for no one
Everything must change
Stop running to the future
Start living today
("Time")
Siiani on jäänud kaheks parimaks looks: "Life won't wait" ja "Diggin' me down". Viimasega on mul siian probleem, sest see meenutab mulle nii kõvasti Dream Theateri lugu "As i am". Aga see ei tähenda et mulle ei meeldiks. Väga meeldib. Plussiks on ilmselt see teemamuutus, mis meenutab mulle mingit vanakoolivärki.
Kuulates seda albumit jäin mingil hetkel mõtlema, et praegu kohe tahaks olla kontserdil suures massis ja lihtsalt lasta ihukarvadel püsti tõusta ja külmajudinatel üle selja joosta, sest seda tunnet see tekitaks.
Kunagi varem ei sallinud absoluutselt Ozzy häält, tema muusika tundus mulle närviline ning sõnum nõme. Rääkimata siis mainest. Aga tundmaõppides saab ka muusikat armastama hakata. "Scream" on ehk liiga raske ja keeruline, kui varasemalt Ozzyt kuulanud pole. Aga vahest teebki lihtsamaks tema vanaisalik elutarkuste jagamine ja filosoofia. Seda oleme harjunud kuulama. Vahest olid tõesti tema noorema aja pilvesolekud liialt sügav ja raskestimõistetav ilma taustata.
Ja endiselt ma mõtlen, kust on tulnud selle albumi energia....sest see on niiiiiiiiiiii hea! (Loodan et ainult noored bändimehed pole selle taga...)
No comments:
Post a Comment