Huvitav miks vanemate meeste tehtud rokk kõlab teistmoodi? Kas nende sees on sellist vana rokimehelikkust, mis on neile andnud kaasa ajad, mida nad mäletavad ning mil rokk sai "kuulsaks"? Või hoopis elukogenud mehed panevad sinna sisse oma elukogemuse. Olen varemgi rääkinud kitarride emotsioonide võimendamisest ehk on ka siin seos.
Kuulasin eile Rocka Rollat R2-s ning seda jäi lõpetama Mastodon. Kusagil mälusopis oli see bänd olemas, aga ma polnud tundunud huvi, et nendega natukenegi tutvust sobitada. Esimesena pani kuulama ehk üks vokaal, mis sarnaneb Ozzyle. Minu arvates. Aga alustan sis kõige värskemast kraamist nende puhul - Crack the Skye. Mõnus küte kohe algusest peale. Siinkohal veel rõhutaks, et oi kui palju on muusikat maailmas, millesse tahaks süveneda.
Rokkmuusikat kuulates tekib mul alati vastapandamatu soov Tartus asuvat Krooksu külastada - muidugi seal taga on mälestused ning positiivsed emotsioonid ja ka see, et sealne muusikavalik on alati mulle nii vastuvõetav ning arhhhhhh, tahaks Krooksu. Või teiseks külastada mõnd kontserti - see tuletab mulle meelde, et tundub et ka sel aastal jääb Metallica minu jaoks ära (eelmine kord olin nõnda rase, Riiga keegi ei tulnud eelmisel aastal - või noh üleeelmisel ja mis siis nüüd? Liiga masu minu jaoks.) Aga üritan veel kusagil selle 1000 krooni kokku kraapida ja ikka minna. No stipp ehk tuleb ja äkki saab ka tulumaksu natu tagasi. Keegi ikka ärib mõne pileti maha. Aga nagu ma just lugesin - Metallica on läbi müüdud! Phhhh!
Aga tagasi Mastodoni juurde. See läheb mulle väga peale - vahel mõtlen, et Analysiski võiks natuke rohkem sinna poole suuna võtta. Sest see on see mis ikkagi toidab. Mastodoni puhul tooksin välja eriti paar lugu: The Szar ja Last Baron. Szar on ehk kõige naise hinge minev lugu. Teeb pai, tunneb kaasa, tekitab turvatunnet nagu iga isane peaks tegema.Mastodonis on seda ürgsust, karvasust, elajalikkust - nagu oleksid nad kusagil täiesti vales ajas kinni ning üritavad kõva metallikärinaga välja pääseda. Ja mulle meeldib pudru ja kapsad - nii stoner, proge, hevi, metal, hardcore - võib-olla läheb mulle ka indie peale sest see on samuti segapudru kõigest. St see muusika suudab sind võtta igas tujus ja iga meeleoluga -sest seal on kõige jaoks midagi. HIngele, emotsioonidele, loogikale, naudingutele.
Kogu see album ajab mu pööraseks - seksida tahaks! Selline isaste muusika tekitab minus seda tunnet, kui asi on õige. Ja Mastadon seda teeb! See ei jää viimaseks kohtumiseks nendega, ma luban. Ma pole tükk aega nii head isast muusikat saanud.
No comments:
Post a Comment