Üleeile õhtul käisin Põlva kultuurikeskuses vaatamas eesti parimat üheduuribändi Winny Puhh- poisid esitlesid oma uut albumit "Brääznik". Õhtu oli väga viks ja viisakas ning kõik pöörased fännid pidid istuma peaaegu terve kontserdi teatrisaalis. Eks omaette rokkkontserdi kogemus seegi. Mul oli väga hea meel, et ma kaine autojuht olin - oleks ehk väikese õllekrundiga raskem istuda rahulikult ja vaikselt saalis. Sellistele tavaliselt möllavatele inimestele tundus see suhteliselt piin, aga samas vaheldus niisama kuulata ja vaadata. Tüdrukud tagapingis koguaeg mõtlesid tekiilale ning noormehed eesreas käisid aina õlle järel.
Algul tundus mulle heli natuke halb, kuid see paranes õhtu peale - eks Korraldajaonu hääl kõrgemaid kriiskeid ongi natuke raske kõrvale hoomamata. Aga viisakad poisid alustasid mõnusalt karmilt ning nauditavalt. Vahepaladeks olid mõnusad jutukesed ning ka harivad faktid. Ma pole varasemalt kunagi Winny Puhhiga eriliselt tutvunud, seega oli minu jaoks uudne kogemus (Nuudlid ja hapupiim, Vanamutt, Kolm põrsakest, Peegelpõrand, Wonderbra). Ja tekkis huvi küll neid veel kuulata. Hetkel olen arvamusel, et neist aru saada tuleks neid kodus kuulata. Ja kindlasti ma tahaksin eelkõige minna mõnele nende live-kontserdile, kus mind ei suruta istuma. Selle kontserdi viga ehk oligi minu jaoks see, et ei tekkinud sellist vahetust ja kontakti. Jäi kuidagi kaugeks. Ma ehk ootasin ka liiga palju ühelt kontserdilt. Arvamus nende sisu kohta ka tõusis peale eelmisel nädalal R2-st kuulatud intervjuu kohta. Mitte et ma varem poleks arvanud, et neil sisu poleks, aga nende olemus sai kuidagi selgemaks. Puhas teraapia.
Kindlasti muretsen endale nende albumi ning siis võtan uuesti sõna!
No comments:
Post a Comment