Mind on alati piinanud nö ühiskondlikud probleemid ning see, kuidas ma peaksin neisse suhtuma - kui üldse peaksin kuidagi suhtuma. Ma nüüd olen süvenenud natuke Analysise "Eestlase" videosse ja seda korduvalt vaadanud, siis on tekkinud minus endas mitmeid erinevaid tundeid ja mõtteid.
Kogu see eestluse teema on minu jaoks väga oluline aastaid - ju mind on siis selliseks kasvatatud; samuti on olnud mul alati väikene hirm, et inimesed unustavad selle, kes nad on ning ei anna edasi oma lastele rahvuse tähendust. Meist kasvab üks suur suur eurooplaste pere, ilma et me enam oma ajalugu mõistaksime. Muidugi pole mõtet külvata paanikat ja hirmu oma lastele seoses mustade aastatega meie ajaloos.
Mind häirib tugevalt see, et nii paljud minu sõbrad, tuttavad ja noored eestlased lähevad siit lihtsalt minema, et saada raha. Mis raha annab meile? Annab ta meile unistused? Antud video põhjal ongi ehk esimese asjana püütud öelda, et nende noormeeste unistuseks on rokkida ning teha seda kõvasti ja hingega. Siis tuleb ka neid, kes on nõus nendega koos või nende ees hüppama. Hingega tehtud asja tunneb alati ära. Aga vaevalt selle annab raha. Raha võib kaasneda ainult inimestega kes on õnnelikud.
Aga kas külapoe ees istuv väike jota, kellel hambus! kodukasvuhoonesoe tomat, pole õnnelik? Olen nii mitmeski varasemalt nähtud dokumentaalses saates nö töötuid, kes on väga õnnelikud selle eluga ning nad ütlevad, et see on nende valik. Nad tahavadki sellist elu. Miks meie "keskmised" eestlased ei taha neid näha või me ei tunnista nende olemasolekut? Enamasti ei tee nad meile halba ning nad on meie ühiskonna osa. Ja ka nemad on kellegi vanaemad/vanaisad. Mul endalgi on olnud selline vanaisa - ma armastasin tegelikult teda ikkagi, missest et ta oli selline - kes teab kuidas mina veel kunagi lõpetan? Muidugi mul oli piinlik, et mul selline vanaisa oli. Meil on alati ühiskonnas nende pärast piinlik. Aga kui vähe on neile vaja õnneks - pudel näppu ja kambajõmmid kaasa ning terviseks! Vahest mulle tundub, et nad on isegi rohkem eestlased - või kas saab üldse mõõta kellegi eestlaseks olemist! See on ju südameasi.
Oma naabritele oleme me ehk kõige suuremad lõukoerad, kes klähvivad päevast päeva kellegi parema auto peale ning suurema maja peale. Me unustame täielikult selle, et kes teab mis on ühe või teise asja hind ning lõppkokkuvõtteks, on sel tähtsust? Mu isa ütleb alati - ega ma teisele poole neid asju kaasa võtta ei saa, seega tarbin parem emotsioone! Emotsioonid mida me tekitame ise, on sageli mõttetult negatiivsed ning teistega võrdlemisele suunatud. Ja ise läheme kadedusest lõhki. Aga kui vaadata tõesti maal elavat memmekest, kes on õnnelik oma kartulisaagi üle ja ta on oma elus jõudnud nii küpsesse faasi, et suudab tunda rõõmu selle üle, et noortel läheb hästi. See maal elav memm on tegelikult kõige õnnelikum! Võib-olla ta tahakski, et teised tuleksid talle appi, aga ta saab iseenesega hakkama. Kas sellega saab kunagi ka hakkama meie põlvkond? Põlvkond kes on harjunud sellega, et ema isa ostavad meile auto ja korteri. Teenustena tellime isegi elektrikust pirnivahetaja ning kui vaja triikida, siis koduabilise.
Samuti võime me mõelda, et meil on vastik rõve naabrimutt (ka neid on kindlasti, aga ega mina kellegi motiive tea!), kes topib igal sammul oma nina meie asjadesse. Oleme teineteise vastu rõvedad penid, kes midagi peale haukumise ja naabri õuele häda tegemise teha oskagi ning joodikud poe juures rõvedad haisvad olevused, nägemate nende kõigi silmis ja südames muret enda või mõne lapse pärast. Ja see millised me oleme, võib olla tuhandest asjast tingitud. Aga võib-olla olen mina liialt naiivne.
Ostame poest kartulit ning vanaema maal vaatamas ei käi? Meie lapsed isegi ei pruugi teada, kuidas vanasti kartuleid sorteeriti või kasvatati. Või teine variant, vanaema on modernne linnavanaema kellel palutakse oma laste poolt lihtsalt omi asju ajada ning noorte ellu nina mitte toppida.
Elame nö õnnelikku elu ning mõtleme et kõik on hästi. Unustame oma kodu ning oma unistused. Istume rahamäe otsas, ei märka oma pere. Mõne lapse jaoks võib ollagi suurimaks unistuseks see, et ema ja isa nendega läheksid kontserdile, et hüpata - või sauna, et lihtsalt juttu rääkida. Lapsed saadame reisile Milanosse shoppama ning mägedesse suusatama näitamata, millist võlu on Eesti looduses. Ja miks peaks lastel tekkima mingisugunegi side Eestimaaga? Kui selliselt elu edasi läheb, siis ei taha ka enam mina olal eestlane - ma ei taha oma lastelastele selliseid kaasmaallasi, kes on hoolimatud.
Mind võidi siia ilma ju sünnitada eestlaseks, aga kui kaua ma tahan olla eestlane kui ühiskonnas toimuvad mõttetud lollused ning isegi kinniteedel olevaid auke ei suudeta ära parandada. Viimati vestlesin ühe noormehega, kes lubas hakata ehitusvaldkonnas tegema nö paljastusi äri tagamaade kohta. Teda ajab närvi lihtsalt see et mõnes piirkonnas võidavad vaid teatud firmad ning ülejäänud võivad vaid loota mõne konkursi võtmisest. Eestis kukutakse taas mõngisse käsi-peseb-kätt auku ning vaid-tutvused-loevad kuristikku. Anname me siis noortele mingeid võimalusi.
Aga rokk - rokk aitab elada. Aitab emotsioonidega toime tulla, aitab unistada, aitab unustada. Rokk võib olla elustiil, muusika, teraapia, tunnete avaldamise vorm jne jne. Ja inimesed kelle elueesmärgiks on ükskõik missugune positiivne rokk oma unistuse näol on ilmselt õigel teel. Unistused on positiivsed. TUleb leida ka positiivsed teed, et saada üles mägedest ning ületada kõik tõkked. Põhiline on selle juures mitte unustada, et me teeme seda kõike iseendile, oma perele, sõpradele ja lõppkokkuvõtteks kogu ühiskonnale.
Alguses me võime ju unistada vaikselt, mängides pilli põhimõtteliselt tühjal laval, kus pole isegi mitte võimendust, see ei takista meil liikumast lauluväljakul antavad kontserdil poole. Selliesl juhul on poisid ja rokk. Aga kui jõutakse juba tehnikani ja suure auditooriumini, siis on tegemist juba andmisega. Emotsioonide jagamise ning vastastikuse täiustamisega.
Aga see video ja see teema teeb mind üldse liiga kirglikuks...jube kohe! HOidke end ja teisi! Unistage armsalt ja tehke elu paremaks, alustades iseendast!
www.analysisband.com
Analysis - Eestlane
No comments:
Post a Comment