The Xx "Xx" - ma pole sellist elamust ikka tükk aega saanud albumist!

Ma olen armunud, ma olen nii armunud. See muusika on lihtsalt võrratu ja lummav ja ergutavalt erutav. Esimestest nootidest ja helidest alates. Ma olen nii sees. Ma mõtlesin lõunauinakule minnes, et panen esmakordseks kuulamiseks taustaks üürgama. Uni läks introga pealt ära. Nüüd siis olen üle 3 tunni lummatud olnud.

Lõi välja jällegi minu romantikahimu. Romantikahullus. Nunnumeeter ja kõik muu, mis erutab mu armastusegeeni. Kas saavad hääled paremini koos kõlada? Naiskovalisti mõnus kähe natuke uje hääl ning mehehääl, mis tundub vanem, kui mees selle taga. Meeshääl tekitab tõelist turvatunnet ning naine igatsust...

Muusika.
Ma ei oska kirjeldada, miks see otseselt mind niivõrd võlub.
Alustame kohe Introst. Kitarr võtab juba kõrvust kinni ja viib ära endast välja. Bass juhatab sisse meheliku toe ning see kokku teeb tõeliselt mõnusa tunde ja surub tugitooli AINULT neid kuulama.

VCR on selline õrn ja silitav. Teeb pai ja laseb unistada ja uskuda kõigesse mida ise peaks soovida tahtma. Mulle on alati peale läinud suhteliselt jõuline bass ning minu jaoks lõuna-ameerikalik kitarri kasutamine. Minu jaoks müüb alati kõik mis on seotud pulpfictionliku lähenemisega. Kitarrid ning käigud, mis panevad kohe kuulama. Ja see basstrummi põmp-põmp (kuigi trumme pole), mis on mulle alati meeldinud ka Vaiko juures.

Jätkame selle samaga. 2009 aastal ka Kasabian võlus mind sarnase kitarrikõlaga. Nende ilmselt kõige kõvem väljatulnud singel "Crystalised" toob minus esile kõige selle, mis on minu endaga viimase poole aasta jooksul toimunud. Kogu igatsus ja ebalev tunne. Nagu oleks jäetud, aga samas kinnitatakse, et midagi pole lahti ja elu on lill.


Ja ma ei suuda seda kirjutada, sest ma aina kuulan ja kuulan kui hakkan süvenema kuhugi. See viib ikka nii kaugele ära, et jah. Väga raske on kontsentreeruda. Ma tahaks nii oma nahast välja hüpata, sest see on lihtsalt nii hea. "Islands" tekitab igasugu tundeid. Aga praegu jään muusika juurde. Laulud, muusikaline pool on selles loos täis särtsu ja õnne. Täis täielikku andumust ning lihtsust. Nii lihtne.

"Heart skipped beat"

Nagu hiljuti ühele sõbrale mainisin, et kitarr on instrument, mis suudab kõiki emotisoone võimendada. Nii ongi.

"Fantasy"
See on see koht kus ma pean lihtsalt kirjutama sellest, mida kogu The Xx muusika mulle meenutab. Ta on ideaalne salat Fujiya & Miyagist, Ladytronist, Kasabianist, Burialist, Red Hot CHilli Peppersist, Bloc Party'st, Pulp Fictioni soundtrackist, Lykke List ja isegi tükite Vaikot, eriti sellise läheduse poolest ning ilmselt midagi veelt kõigest sellest, mis on mind lummanud kunagi - see kõik on pandud täpselt õigesse lihtsuse astmesse, tuues välja kõige olulisemad hetked.

"Basic spaces" - ainus lugu mille puhul võib öelda, et nende eeskujuks võiks olla Aaliyah ning üldse see on minu arvates ainuke R&B alla liigitada saav lugu neilt.
Peale Lykke Li-d üldse üle pika aja mõnus naishääl, mis mind kuulama paneb. Minu jaoks puhas indie.

Algusest lõpuni on see mõnus lõputu armastuselugu, poisi ja tüdruku vahel. Kuna ühe albumi jooksul on teinud nad suhtes väga suure hüppe, siis ei oskagi midagi järgmiselt (loodan, et see ikka kunagi tuleb) oodata. Sama nagu kuulda ei tahaks. Lummav võib olla, aga ise tahan ka kuulajana edasi arendeda.

Kokkuvõtvalt olen ma täieslikult lummatud ilmselt mitmeks päevaks ja Animal Collective juurde jõuan alles hiljem. Peale sellist muusikat oleks liig ka nende kallale asuda, sest siis ma oleks täiesti väsinud.